täna sadas 7 x lund.

Lahe on, et on asju, millest ei saa kunagi teada, kuidas need lõppevad või lõppeda võiksid. Ma tahaksin, et neid oleks rohkem .. rohkem poolikuid suhteid, rohkem kummalisi sõpru, rohkem huvisid ja tegemata tegusid. Et kunagi, kui päike mulle loojub, saaksin ma juurelda selle yle, kuidas kõik järgmises elus edasi läheb.

Kas on ketserlik tahta armastada kõiki oma sõpru yhepalju? Ma ei ole õppinud kedagi teistele eelistama. Võib olla. Kunagi. Mu silmadel on alati valus enne magamajäämist, sest eelmise õhtu uned torgivad neid. Ärgates on hommikud auklikud ja rusutud. Päike paistab kildudena. Iga päev luban ma endale, et täna ei tule ängi. Valevorst selline. :)

[whatever] Ma ei näe enam hästi oma teed. Ma ei kuule oma maailma. Ma ei suuda rääkida teiste sõprade keeles. Ma tassin paaniliselt kokku sõnaraamatuid ja kirjutan plaate. Istun oma armsama syles kogu aja, kui võimalik. Kool jookseb must mööda, töö jookseb mööda, pere ja elu jooksevad mööda. Jooksu pealt näen sõprade naeratavaid nägusid ... jääb ainult tee.

Loe uuesti esimest lõiku.

p.s. Sain jälle Chicagost kirja. Kutsuvad. Aga ma ei tule ju tagasi, kui lahkun ...