põhjendamatult hea

on mõnikord maalt linna jalutades teest eemal tiigil näha luiki. Halle ja valgeid. Kõnnin tihti klapid peas, rytm hyplemas yle nina - nii ka seekord. Õhtuhämarus tõi mulle tydruku. Ilusa. Ta on paljudeni jõudnud, aga see ei häiri mind. Tema juuksed on nagu suvi ja tema silmad on nagu vesiroosilehtede peegeldus veel. Võibolla sellepärast ta mulle meeldis ja meeldib, et meenutab suve, mida mul peaaegu polnud.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Üleloomulikele ideedele hetkel ei pretendeeri.