jää jumalaga mann, sest tuules oli ramm ..

rasmus jumaldab merd. eile istus ta tormise mere embuses muulil, silmad kinni, suu mõnusal muigel, põskedes lohud. ja vahused lained pritsisid tal yle pea.:) ma ei hakanud teda segama, tal on loodusega omad jutud. ta silmad särasid kummaliselt, kui ta mulle pärast otsa vaatas, nägu hõiskas, blondid juuksesalgud tilkusid. ta oli nabani märg ja yliõnnelik. aeg ajalt tahaksin ma näha neid asju, mida tema näeb ja kuulda, mida tema kuuleb. õnneks on mul võimalik kuulda kõigest siis, kui ta jutustama hakkab. yhe kivi juures pesitsesid yksteise varvastel tukkudes tutikad sandaalid - kellegi ohvriand merele. kivid olid libedad. ma yritasin tavalise fotokaga lainevahtu jäädvustada, aga meri oli liiga kiire. midagi sinna loodetavasti ikka jäi, sest see oli esimene torm, mida ma yle pika aja kaldalt nägin. (selle eest oli pakku pugenud ka sadu luiki ja parte, kes lihtsa valgekirju vaibana karepal merelahes ringi sulberdas.) piirivalvekraater loksus mu kõrvades liiga palju ja ma taganesin vergi sadamani.