"surnud meest" lugedes mul kortsus kulm.

ahhh... jahh. oli kord yks mees. W.Blake. tema luulet though ei taha ma siinkohal enam liputada. liiga isiklik, tõsine, sydames ja mujal urgitsev. hoopis teine asi kribises mõttes, kui riia mäel yle ristiga platsi tatsasin täna. keegi seletas sydame pooltest. mina tean kolmeosalist näiteks. ja homme/ylehomme lähme me selle kolmese bandega helsingisse ja moos :) pirukatega (kohupiima ja liha). termostassis aurab kuum kohv ja une peletamiseks yyrgab midagi klappides. varsti panen käest shakespeare sonetid ja yritan syveneda teistesse töödesse. liiga palju ilu tapab silmad, liiga palju head on peagi myrk. harmoonia kõlgub (vist) kusagil vahepeal. "good girls go to heaven, bad girls go everywhere .." ilus, lihtne kiri, mis tikitud ~80 aastase Cosmopolitani memme diivanipadjale. kes selle iganes välja mõtles, tal ei olnud aimugi kui lähedal on ta tõele.