ehmatavad ajarännud

appi. keegi on aja ära varastanud. käisin eile Rasmusega Helsingis aega taga otsimas - mida pole, seda pole. olid lõbustuspark (linnanmäki) ja loomaaed (korkeasaari). olid kaslased, troopikaloomad ja kummalised puud (ja palju muud) ja nad kõik elasid kivisel põhjamaa saarel. hämmastav. ma olen seal 2 korda käinud ja iga kord hämmastun aina enam. olid ameerika raudteed ja vaaterattad, ja kiire metroo, ja trammid läksid segamini enne laevaletulekut (äärepealt oleks maailma otsa sõitnud). ja vesivillid, sest palju oli näha ja ilm oli hea. mitte nagu eestis, kus meid ootasid ees tormiga maha sadanud puud ja öösel kolisevad katused. halastamatu värk. hannu mäkelal on head lasteraamatud. eriti jutt tydrukust, kes õnne otsis. constantine ja riddick on märksõnaks filmide juures. hakkasin täna mõtlema, mida tähendab igatsus. kas seda, mida keegi on kunagi öelnud? teinud? mida ise oled tundnud? avastasin, et mulle ei meeldi, kui mind igatsetakse näha. ma juba aiman, mis mu hirmu taga on. ma tunnen ennast aeg ajalt teistest vähemtegijana, mitteilusana, mittetargana. ja alati, kui ma tunnen, et hakkan sellest sodist yle saama, siis tekib ikka keegi, kes mul mõne puuduse leiab. miks ei taheta inimesi häid "otsi" kiita? pole mul siis neid? ma ei taha, et keegi igatseks luuserit. ma pole luuser. lihtsalt, ärge igatsege mind, kui tegelikult muud tahate. :)