see on kui déjà vu ...

"Olen kodutu vares. Eluta vares. Kompanjonita vares. Traadil istudes ja vastu tuult karjudes tuleb tahtmine koju lennata. Aga kodu ei ole. Olen kodutu kass. 9 eluga kass. Kompanjone on rohkem kui eemale tõrjuda suudan. Räämas rõdu lillekastis ennast kerra tõmmates jääb mu pilk traadil kükitavale varesele pidama. Loll lind. Uudishimulik, aga laisk. Kõik oleneb suhtumisest. Olen köögivili. Üksiku põlluserva üksik peremeheta köögivili. Pealtpoolt juba särav-värviline, aga külje alt veel toores, noor ja roheline. Tahaks külge keerata, aga ei jaksa. Liig kõvasti on juured maa sees kinni. Mõtisklen nukralt hämaral õhtul lehe all ja jälgin varest ja kassi. Kummalised elukad. Kadestan neid nende liikumisvõime pärast. Hoian sõrmega varrest kinni ja lõdisen omaette. Kardan pimedust. Külm on." Kui võimatud asjad on võimalikud, siis täna on just see päev, mil sellised asjad synnivad. Mu tuba võttis hommikul minu jaoks aktsepteeritavad mõõtmed (ma viskasin nimelt kõik asjasse mittepuutuva välja ja ruumi sai niipalju, et võiksin toa teise serva ballisaali teha) ja Rasmus käis minuga koos katusel vaatamas, kaugele paistab. Väga kaugele ei paistnud - udu oli. Ikkagi kena.