*kui pimedus on õnnistus (What if the reflection you see is not yours ... ?)*

Kas pimedus võib olla õnnistus? Kui raske on leppida nägemisega? Kas ilu mõiste saab uute silmade saajale jääda püüdmatuks? Kuivõrd võimalik on saada endale uued silmad koos "sisuga"? Filmi "Silm" peategelane on pime neiu, kes saab arstide ning võrkkesta doonori abiga nägijaks. Paraku pole tal aimugi, et ta saab koos "uute silmadega" ka vana omaniku "maailmavaate", mis paraku ei piirdu ainult meie maapealse ilmaga. Õppides nägema ilu, näeb ta tahtmatult valu - vaevatud hingi, enesetapu sooritanute varje, hingede teise ilma saatjat ning õnnetusi ette ja taha. Kuni ta lihtsalt suleb silmad, sest enam ei jaksa. Nägija mängib pimedat, sest "meie" maailm on talle liig, mis liig - liiklusõnnetused, põlenguohvrid, enesetapjad, parandamatult haiged ja inimesed, kes ei usu ega usu. Kõige tipuks saab hetk, kus ta näeb peeglis enese asemel oma võrkkestadoonorit - vähe sellest, et ta on kaotanud usu maailma ja elu ilusse, keegi on varastanud tema enda, tema kui isiku kui identiteedi. Ta näeb "tema" silmadega "teda", mitte ennast. Ta on kadunud, eksisteerib veel vaid iseenda peas ja fotodel. Püüdes leida oma doonoriperekonda püüab ta lahti saada painajast, lootes, et käies neil külas ja tehes läbi tolle enesetapurituaali (seal olla nimelt uskumus, et enesetapja tapab ennast korduvalt niikaua, kuni tapuks andnud põhjus pole likvideeritud), saab ta lahti kõigest sellest, mis ta silme ees päev päevalt ning öö öölt lahti rullub. Ma vaatan õudusfilme harva. Ma vaatan neid veel harvemini üksi. Aga tavaliselt ei tekita need minus küsimusi ja mõtteid stiilis - "what if?" Kõhe on.