Haa! Käidud.

Kuhu kuu ees, sinna mina järel. Märkamatult libiseb siiagi juba otsati talve (laevatekk oli krõbisevalt jääs). Rasmus tahtis jäämägesid näha, aga neid ei olnud paraku kuskilt võtta. Pidime leppima kerge kirmega kingataldade all. Mina tahtsin laintel loksuda ja seda ma sain 100 %. Väike jalutuskäik, paar nostalgilist trammi- ja metrootiiru, mõned fotoklõpsud, pirukad ja kuum kohv, kodusadam. Rahu majas.

Nu. Tegelikult käisime hoopis pisema jõmmiga. Rosellaga. Millega olla just oktoobris kummaline õnnetus juhtunud. Exiting.

Nja. Aga öötuledes pole tal häda midagi. Nagu vanem daam, kes õhtutualetis petab kergesti linnud ära. Ja mõned nooremad mehed. I was quite amused i must say.

Õnnetuseks on olemas võrdlusmoment. Superseacati vastu ei saa hetkel ikka miski. Isegi lennukid mitte. Kiirus, mugavus, kergus, suhteline vaikus. Uus unistus. Kuigi merehaigushirmuga pooleks (jah, esineb ka seda muret mul). Ookeani peale tahaks. Või kuhugi eksootilistesse vetesse.