nipernaadilisus. muinasjuttudega. armastan. ;)

shokolaad on nii magus, et silmist pritsib tuld. juba teist korda järjest lahendan yksi kylalisõhtust jäänud kannutäit kohvi. ma ei ole normaalne inimene, ma tean. kohvisõltlane? misasi see veel on? öö on kuidagi vaikne. mõtted voolavad silme eest läbi. enda vaiksed mõtted. teiste nukrad mõtted. ilusad mõtted. olen jälle blogidesse maandunud. eile käisin viljandis. sygisesel ajal on see eriliselt ilus ja värvikirev paik. palju tuttavaid on sinna ära kolinud. pyydsin vaatamata "tere-kullake-kuidas-läheb?-mul-on-hetkel-kiire-kallistame-näeme"-virrvarrile asjalikuks jääda ja oma toimetused ära toimetada. tagasiteel ei saanud ma teisiti, kui pidin ostma pastaka spetsiaalselt selleks, et kirja panna mõned read (jahh, ma lubasin, et ei kirjuta siia luulet. ma lubasin ka, et ei saa kunagi lapsi ja ei lähe kunagi mehele. mulle meeldib lubada, tundub. mõnd lubadust suudan isegi pidada. mehele ei ole veel läinud.) : "õues mu silmi paitavad kaskede kollased suled sügis - su soojad, udused vihmad liig varakult seekord sa tuled vahtratel uljalt on kuklas vallatud ruuged baretid sügis - su jõgede, järvede kaldail härmapiiskadest hõbeketid taamal tangot tantsivad kured ning teised linnudki reas sügis - ma tean sinu muret pika reisi kes vastu neist peab ? viimaseid sooje päevi kaskede kollased suled sügis - su tantsivad kured on läin'd ootan sind tagasi. tule!" homme tallinnasse.. ----------------- kõik kordub. kõik.. >>naeratab muhedalt öösse