*You should have never trusted Hollywood*

Seisin vaikses valges lumes ja jõllitasin päikesele silma. Aitab kyll, ytles päike. Aitab jahh, vastasin mina. Siin ma nyyd olen. Tagasi. See aeg oli ainult mulle. Kõik 5 päeva. Rohkem ei pidanud teised vastu. :) >>kallistab ootajaid. kallistus on kaminasoe. Ja mind ei morjenda mingi köhahakatis, mille ma kogemata yles korjasin. Aevastan rõõmsalt. Nohu kalpsab selle peale ise eemale. Peagi olen terve. Sain kassi. Selline must kymnekuune loikam on, rohkem kyll venna, kui minu oma, aga vend otsustas, et Maltal on ilusam elu. Vaatame seda asja yhesõnaga. :) Siiani on "vaherahu", sylle laseb võtta ja pai tohib ka teha. Mulle sobib. Ma ei oska kirjutamist maha jätta. Read ryndavad nagu imelikud mõtted/hääled skisofreenikut. :D Tihtipeale jääb mulle otsaette tuikama kysimus - kuskohast läheb piir luulekirjutaja ja grafomaani vahel ? Kes selle piiri tõmbab? Kas seda on võimalik ise tõmmata? Pooled tekstid on jäänud kirja panemata, sest mulle tundub, et ma kirjutan palju. Liiga palju. Homme vaatan, et konvent minema ei jalutaks. Teen kaminasse tule ja lihtsalt olen.

----------------- muusika: System of a Down - Mezmerize võisin seda lõpmatuseni kedrata klappides ja kaasa laulma hakkasin ikka kõige totrama koha peal. :P film: Munich (München) film terrorismist. yhest ja teisest poolest. filmid tulevad kummalised, kui kõiki pooli pyytakse mõista. ma katsin vähemalt yhe korra sõrmedega silmad.