*"hommikuni," ytles ta, ja mulle meeldis tema sametine hääl*

võib olla kõlab laul mul täna teisiti kui kõlada võis kevadel ei tea ma oma häält ei kuule ju ja viisi ma tavainimese mõistes ka ei pea mus päike tõuseb-loojub tasahilju ja näkku poetab kypsemise vilju sa ytled mulle: kuula ma ei kuule ei näe su sydant tuksumas mu suule mus päike tõuseb-loojub tasahilju ja sylle poetab armastuse vilju jah, päike tallab maa peal oma mõtteradu vaikselt hiilib ringi keset pilvi elusid ja surmi pidi aastasadu jäärapäiselt eksimatult käib ta ringi

---- "Sa oled üpris pentsik olevus," naeris Brunella, "aga sul on kindlasti hea süda ja sind võib kindlasti väga armastama hakata." (Seitsmepäine haldjas, E. Lazar)

============= p.s. Eks ole. Siin ma siis nyyd olen ja laulan öösel köögis oma kassile. Suhtlusfriik. Öine anomaaila. Mu silmade ees on juba tykk aega yks pilt, aga selle teostuseks (paberile kandmiseks) on vaja sytt. Kui mitte varem, siis Lontu synnipäeval pyyan selle ära teostada. Miskipärast lohutab mind, et homme on siin juba keegi. Et mul on käsi, millest ma enam lahti ei lase. Et mul on sõber. {}