*viire takka* (laulujoru nii kaugelt eestimaa otsast, et sinna saab ainult unes)

Ma ei tea, mis mul arus oli. Tõenäoliselt mitte midagi. Aga ma hakkasin hääletama.

Ma hakkasin hääletama kõige ebamõistlikuma koha pealt, aga sealt olid vihmapilved juba yle läinud, ega ohustanud mind enam oma kylma kaisutusega. Ma ei maganud öösel. Mõistlik. Ma ei maga kunagi. Kõige vähem magan ma enne otsustavaid hetki - a'la tööintervjuud, eksamid, reisid. Reedelgi oli yks selline, omapärane, muieterohke, silmapilgutusterohke, hansapäevade rohke ning pisikese Marta valjuhäälsel juhendamisel. Intervjuust oli kasu, ma sain tööd. Ma sain tööd, ma hingasin kergendatult, sest kuigi pool kasulikku päeva oli möödas, sain ma ometi kord asuda teele. Plaan A - asuda teele Tartust, Viljandi ringilt, läks luhta. Lähenevad pilved ning vihmauudised tegid mind ettevaatlikuks. Pealegi hakkas mind aina enam kummitama arusaamine, et kell kolm päeval asuda kesklinnast teele hääletama pole just kõige mõistlikum mõte. Käiku läks plaan B. Ostsin "suure vee" ja kõmpisin bussijaama, ostsin sealt Pärnu pileti ning tegin ringi nimega "Vändra metsas, Pärnumaal" (ehk siis Pärnu buss, mis läbi Vändra sõidab). Ykskord ometi Pärnusse jõudes (kell oli saanud värskelt peaaegu seitse) leidsin, et olen energiast täiesti tyhi, kuhugi edasi ka enam minna ei oska (no, mismõttes mul pole Eesti kaarti? muidugi pole. optimistid saavad selletagi hakkama!), sest pole õrna aimugi, kusse Virtsu asub. Ja kas sinna kell 7 õhtul enam midagi läheb. Ja mis kell väljuks viimane praam jne. Jätsin Valliga hyvasti (ta jooksis sõbranna juurde, et sealt alata järgmisel päeval oma/meie Kihnu reisi, kuhu mina ei jõudnud) ja lippasin bussijaama. Bussijaamas oli kaart. Kaardil oli Virtsu. Virtsu oli kuradi kaugel. Kell oli liiga palju ja bussid ammu juba magasid. Mossitasin ja mõtisklesin ruttu ära, sest aeg on rändajale kallis. Kaardil näpuga järge vedades sain teada, et Audru bussid on ära sõitnud (tund aega tagasi väljunud) ning Lihula bussid samuti. Valdavalt kell 18:00. Otsisin veel asustatud punkte. Leidsin imearmsa koha nimega Kalli, mille vahetusse lähedusse jäi Virtsu teeots. Kahe paneeli vahel hypeldes - yks neist oli kaart ja teine busside sõiduplaan - sai mulle siva selgeks, et aeg on seekord kallim kui kuld. Kallile läks sedakorda 2 bussi - kell 19:00 ja 19:30 (või mõni minut sinna/tänna). Kalli! Kalli ongi see koht, kust ma hakkan kell 8 õhtul hääletama! Sulaselge imelihtne arulagedus. Aga hirmus ahvatlev. Heitsin kiire pilgu kellale - 4 minutit puudus seitsmest. Bussijaamas edasi tagasi joostes leidsin bussi "Pärnu-Kalli-Koonga", mille sisemus koosnes peamiselt omakandi inimestest, kes valjuhäälselt yle kogu transpordivahendi omavahelisi turu/töö/õlle- ning muid asju ajasid. Ta helistas mulle teist korda. "Kus sa oled? Kas sa jõuad? Ilm on paha." Ma lohutasin teda. Ma jõuan alati, kui ma juba teele olen asunud. "Palun yks Kalli," kysisin. "Kakskymmend krooni," naeratas bussijuht. Itsitasin ja palusin, et bussijuht ytleks mulle, kui me kohale jõuame. Unekas, mis mind juba Pärnu bussis piinas, hakkas uuesti pead tõstma. Bussipeatuse sildi "Kalevipoeg" juures ma juba hõõrusin silmi, et kas ma mitte und ei näe ja peatuse nimi vale pole. Päike langes aina enam õhtusse. Veidi kõhe oli. Ma sõidan vastu ööd mittekuhugi. Mitte keegi ei ytle mulle, et ma oma und kraaviperves ära ei pea magama (magamiskotita siinjuures, sest mul lubati see lahkelt maha jätta). Kell tiksus kuhugi kaheksa kanti, kui ma järsku võpatasin pehme häälega eestpoolt hõigatud "Kalli!" peale. "Kes on kalli? Mis kalli? Kus see kalli on?" vahtisid inimesed kõva häälega pomisedes ringi. "Mina! Miinaa .. Juba tuleeen!" huilgasin bussi tagumisest otsast ettepoole lenneldes ning tegin trepile kena "telemark" maandumise. "Mina olengi kalli," ytlesin siiralt, pilgutasin eespingi memmele silma, ja olingi läind. Minut hiljem ytlesin endale "Otu!", sest unustasin kysida, kuhu suunda jääb Virtsu teeots. "Ahh, et seiklema, mis? Ilma kaardita niimoodi?" Siiski hoidis see heledahääleline "Kalli!" mul muiet suul. Astusin esialgu lihtsalt optimistlikult edasi. Kõik sildid ytlesid "Lihula". Vähemalt suund on õige. Enam vähem. Tykk maad hiljem ikka aina enam vähem kui enam. Siis otsustasin, et peatan kinni mõne auto, et saada teada, kus, kurat, ma olen. Aga Kalli oli ilus koht. Kui mul oleks olemas aparaat, siis ma oleksin teinud sellest pilti. Ei peata. Ei peata. Ei ... oi, näe, peatas. Väikebuss kolme lapse ning isaga. "Kas siit Virtsu poole saab?" "Saab, aga meie ei lähe," naeratati mulle vastuseks. "Läheme hoopis Haapsallu. Aga me viime teid Lihula-Virtsu risti, sobib?" Halleluuja! Tegin oma unised silma nii tänulikuks, kui oskasin, ning lootsin, et ma jõuan enne sydaööd asustatud paika. Pakkumine oli aus ja kena, ning muuseas sain ma teada, et nad ei lähegi Lordile ja meerika autoshow'le, ja et tagapingi porgandimahl on mõeldud vanaisa synnipäevaks. Selge, muigasin, ja vaatasin, kuidas me parasjagu "sellest" Virtsu teeotsast mööda sõitsime. See oli tõesti pisike, ja arvata oli, et seal ma oleksin ka ööbinud. Sõitsime pikalt ja kaugele. Juba siis, kui olin peaaegu kindel, et perekond on minu olemasolu bussis unustanud, jõudsime õigesse kohta välja. Sellel teeristil paistis päike muide täpselt silmaaugust sisse. "Aitähh."-"Palun." Ja siin ma siis nyyd olin, ELizabeth Jõhvi. Ainukesel lõigul tervel Tallinn-Virtsu maanteel, kus kiirus on teetööde tõttu piiratud viiekymnele, Virtsu on veel 23 km ja autod sõidavad nii tiguaeglaselt, et mul väsis enne hoogsalt pysti tõsytetud pöial ära, kui mõni neist masinatest ylepea minu isikuni jõudis vurada. Autod näitasid minust möödudes isegi suunatuld. Mulle meenus, et "suveks saledaks" programm jäi pooleli, ja kulm tikkus tiba kortsu. "Mismõttes ei mahu mööda?" Tee oli kitsas kyll ning pervel seistes tundus, et varbad vajuvad kolinal liiva sisse. Eelnenu valguses pysis mul kõige kiuste ikka veel magus itsitus näol, kuigi kell oli juba pool 9, päike silitas salaja puude latvu ja sadam tundus olemas kättesaamatus kauguses. Ja ometi ma arvan, et tänu sellele totrale naeratusele peatus minu eest yks žigull. Selline helebeež, peaaegu kollane. Rooli taga vahva hallipäine papi. "Tervist!" hõikasin. "Kas Virtsu kanti saab?" "Ikka." "Ehk isegi sadamasse?" Naeratus ja peanoogutus. Halleluuja!, olin ma teist korda juba sunnitud täna õhtu jooksul nentima. Onu oli jutukas. Rääkis maast ja ilmast. Rääkis autodest ja tuuleenergiast ja kirjandusest ja teetöödest ja ajakirjandusest ja kaladest ja veelkord ilmast. Rääkis noortest ja vanadest ja välismaast ja Tallinnast. Rääkis nõuka ajast ja pragusest ajast ja vahepealsest ajast ja sellest, et aega võiks rohkem olla, ja siis veel autodest. Ja siis puhkamisest. Ja siis veelkord ilmast. Ja siis kysis ta minu käest, kuhu ma lähen. "Saaremaale." "Kussa seal Saaremaal lähed?" "Mul oleks vaja Leisi kanti jõuda." "Ma lähen ka sinna. Mis külla?" Ja niimoodi veel edasi kuni praamijärjekorrani, kuhu jõudsime enne yheksat, kuid järjekorra pikkus lubas oletada mulle huvitavat ööd. Palju jalgsikäimise ööd. Või siis "astun Lontu juurest läbi, sest Muhu saarelt oleks mõttetu minema minna, sest niikuinii ei jõua elusana enne hommikut Asukale" ööd. Kuidas Lontu minu äkitset keset ööd sissesadamist aktsepteerinud oleks, seda teadis tol hetkel vanajumal. (Hiljem teadis seda muidugi ka Lontu.) Ja veidi pilves oli. Ja tuul tõusis tormiks. "On, jahh, jänkud väljas," ytles papi. "Ei tea, kas pisikesed yldse sõidavad." Ta helistas mulle kolmandat korda ja ytles, et neil on torm. Ytlesin, et olen praamijärjekorras ja et ta panustaks kella neljale hommikul, sest Leisi ma iseenesest jõuan. Sain teada, et buss, millega oleksin saanud talle maja ette kell 00:00, väljus just eelmise praamiga (kell 22:00), ja ma ytlesin endale juba teist korda "otu", sest järjekorras olin ma ju kella yheksast juba. Yheteistkymnene praam oli lätlasi täis. "Invasioon," täheldas yks vene jõmm, kelle must mersu oli praami suurune. Teised jõmmid noogutasid oma mersude juures kaasa. žigull tundus järsku yle mõistuse pisike auto. Poolte seltskondade pooled sõidukid jäid maale, sest tormi tõttu ei laaditud praamile teise korrusel tekile mitte yhtegi autot. Öine tormine meri on midagi erilist. Praamid uhasid edasi-tagasi lainetusest hoolimata. Ja pimedas olid tuuleenergia tiivikud praami helendavatele valgustele imelised taustad. Ja need majakad. Ja see pisike valge alus, kes meeleheitlikult yritas mandrisadamasse jõuda. Jahtide mastid olid risti nagu hernekepid. Tõmbasin fliisi selga ja olin esialgu rahulik. "Ära muretse selle pärast, mis sinust ei sõltu, ja ära muretse selle pärast, mis sinust sõltub, vaid tee see ära," mõtlesin. Olin papi eest ära rõdule pagenud, sest tema äärmuslikult detailne ekskursioon oli just ".. ja siiapoole naised. Ja ära sa siit poest kommi osta, kallis on." osani jõudnud. Ma muretsesin. Ja tema muretses. Ja tema koer muretses. Ja tema vend oleks ka muretsenud, kui ta mitte toe tag'i, nexuse ja terminaatori kontserdil parasjagu vabakavas poleks osalenud. Päikeseloojangu helendus oli veel olemas, aga mitte kauaks. Mere ääres on alati valgem ja tundub, et päike ei kaogi. "Viire" ei saanud hästi randuda, sest kyljetuul paiskas teda vastu kaid. Lätlased filmisid lainete paiskumist yle kai serva. Mingi kehva katastroofifilmi tunne tuli peale, mu hea fantaasia mõtles kohe välja idee, kuidas ma pääsesin tormiselt merelt saarele, millega ma omakorda ei osanud suurtmidagi peale hakata. Sõitsime "Koguva 6 km" sildist kell kolmveerand kaksteist mööda, ja mul oli kange tahtmine autost välja astuda. 6 km tundus veel võimetekohane. Lontu ei oleks ehk ehmatanud. Miskipärast ma ei helistanud talle. Ma eelistasin pea 20 km-st pimedat jalgsiretke võimalusele, et ma käin ära 6 km ja avastan, et kedagi pole kodus. Või, et ma ei leia pimedas õiget kohta, sest pole seal ju valgeski käinud. Vaatasin merevalgust, kui tammist yle vurasime, ja edasi oli pimedus. Loomad, kruusatee ja kihutav žigull. Kui me juba Leisist läbi kimasime, siis ma tajusin, et miski on teisiti. "Ahh, ma polegi sealkandis käind," vastas papi. "Lämme otsime su sõbranna siis ylesse. See pool tundi nyyd siia-sinna." Tegelikult oli papi ka mures. Ta jõudis arvatust hilisemale praamile ja memm oli teda juba ammugi kodus ootamas. "Kõva naine!" kiitis papi. "Saare naine. Ma ise olen Hiiumaa mees. Eks meil ikka väike nöökamine käib. Näe, memm on mures kyll, aga nii kange on ta, et ei helistagi mitte." Papi säästab vahepeal umbes kolme jänese ja yhe rebase elud. Võtan taskulambi ja asun kaarti lugema, žigull sööstab yhest kruusatee pervest teise, ja nii me teeme "markkomärtinit" kõva mituteist kilomeetrit. "Ma ei tiandki, et siin jõgi on. Peab meelde jätma!" hõiskab papi Punapea jõe kohal sillal, ja annab aga gaasi. Kivid on teel mu rusikast suuremad ja minu kaame nägu ytleb mulle, et minu närv sellisel rajal pimedas autojuhtimist ei kannataks. Kell on midagi 00:00 läbi, kui ma palun ennast "Asuka tr" nimelises bussipeatuses maha panna, ja soovin talle turvalist koduteed. Helistan talle ja palun teda vastu. "Vaata kuuski ja postkaste," vastab ta malbel häälel. "Tulen. Näeme." Eks ole, mõtlen ma, kottpimedus ja lyhinägelikkus ei ole sellises situatsioonis head eeldused. Astun nagu möödaminnes ka kolme taluõue juhuslikult sisse. Yheski ei haugu koer. Pimedus ja tormituule vali ving puude vahel, puude ja okste ragin ja hele kuu taevas teevad oma töö. Isegi mu vaenlased teavad, et ma kardan pimedust. Pomisen "Viire takka't" laulda ja astun lihtsalt merekohina suunas. Tume vari ja hele naer. "Jõudsid." Jõudsin. Ajatajutu pöörane rändur. Ning jõudsin veel mõelda, et seitsmene Kalli buss oli ainuõige otsus, sest juba pool tundi hiljem oleks võinud kõik need ca 157 km (alates Pärnust) olla hoopiski teisiti. Just sel hetkel jõudis omakorda suur väsimus mulle järele ja murdis mu maha.

-------------------------- Edasisest ehk edaspidi, sest seal juhtus ja oli. Natuke.

-------------------------- "Mu kodu on seal, kus on mu hambahari," ytles ykskord yks mees. Minu hambahari on Saaremaal. Ja midagi jäi sinna veel. Kripeldab. Tahab tagasi natuke. Saada mulle fotod, eksju?