*õigema õnne valem*

Õigema õnne valemisse kuuluvad õde ja ema ja Erkki ja HRL, ja palju käredat muusikat ja telkimine pluss 10 kraadiga, ja hommikune kohv, mis on ise valmistatud, mitte mingi toitlustustelgi lurr, ja päike, mis mind armsalt kypsetas, ja tyybid, kes on saavutanud alkoholijoomises sellise meisterlikkuse, et pole mitte ainult ennast kuulikindlaks, vaid ka meid nähtamatuks joonud (miska ei teinud mulle enam peavalu hirm, et paljupalju (purjus) inimesi on pahapaha) ja mistõttu ei kippunud keegi neist meid tylitama, ega saanud minu silmad sel yritusel mitte midagi ebasyndsat näha. Kahjuks eksisteerib ikka ja jälle võimalus, et mõni inimene on kahe silma vahele jätnud pisiasja, et viin (või ka yldse alkohol) sobib ainult tarkadele inimestele. Nii ei teagi ma, palju jõudis meediasse tagasivaateid muusikale või bändidele, aga päris kindlasti jõudis sinna yhe noakangelase lugu. See jääb siinkohal jutustamata, sest yks kollane leht tegi selle töö minu eest juba ära. Minu ootused seoses yritusega olid ylimalt tagasihoidlikud. Eesti metalist tean ma täpselt nii piisavalt vähe, et otseselt hindama neid ei hakka, kyll aga on mul tekkimas omad lemmikud ja ka need "keda ei lähe vaatama, makske või peale" variandid. Nende viimaste top'i esikohal on hetkel Nihilistikrypt, kelle muusikat ma iseloomustaksin järgnevalt - võtke mitu kitarri (eelistatavalt 3), siduge need punti, sinna pundi sisse asetage trummid ja taldrikud ning kõige keskele yks valjusti röökiv mees, lykake see pusa võimalikult järsust mäest alla (nb! mitte kuristikust vaid mäest, eks ole) võimaluse korral nii, et miski ikka yle pillikeelte tõmbaks, ning võimendus järele ulatuks ... ja kuulake, mis sellest kõigest siis välja tuleb. Sellegipoolest kuulasin vapralt ära 1,5 nende esitatud laulu. Kõrvatropid pidin endale taskurätikust valmistama aga hoopis yhe gootiroki bändi ajal. Laulud olid ilusad ja muusika oli ilus, aga kõik oli liiga vali. :D Beseech'i ja Whispering Foresti vahelise duelli paneks viimane kinni kyll. Ainuke bänd ka, kellel oma koor kaasas oli. Ja tšello. Respekt. Skyforger, see "lätlaste Metsatöll", ei jää meie meestele sammugi alla. Ainuke muusikaline kollektiiv, kelle ajal ma pisut suigatada söandasin, sest kylm ja magamata öö andis tunda. Tiamat oli ilus. Ilus, kuid veidi rusuv. Ainult armastusest laulavad, tähendas keegi pikajuukseline mu ees veidi torisedes, muidu väga hea punt. Tõesti, igas viisis oli sygist ja nukrat nostalgiat ja natuke "vihm vastu akent" tunnet minu jaoks. Aga mõnikord on seda just vaja. Teise õhtu peaesineja Satyricon seevastu oli nagu tulesäde kaminas, pysimatu, kuum, raju, täiesti kardinaalselt erinev eelmisest. Jälgisin silmanurgast ema, et see moshimise käigus oma prille eest ära ei raputaks, ning tundsin ise järgmisel hommikul kerget vajadust sooja pehme salli järele. Hääl sai ära lauldud. Metsatöll esines minu jaoks tiba liiga varasel tunnil ... neile oleks hiline õhtu(hämarus) paremini sobinud. Mitte aja mõttes, nad alustasid kell 22, vaid selle pärast, et siis paistis veel puhas päike peaaegu lagipähe. (Siinkohal olgu mainitud, et ilmaga vedas "raskelt" ;) ) Lamasin puu all maas, päiksest rabatult, ja jorisesin laule kaasa. Tiamati ja Metsatöllu vahele jäi täpselt Horricane - hullumeelsuseni lahe bänd, keda oleksingi võinud lõpmatuseni kuulata. Teine päev oli yks suur yllatus nii ehk teisiti - esiteks see, et - ohooo, mu kõrvad ei vilistagi ja kael ei olegi kange - ja teiseks alustasid bändid juba varakult, ehk siis toibumisaega ei jäetud. Väikesed kotermannid tikkusid Nitrous'i intro ning Manatarga esinemise ajal staaritsema. Ehk siis juhtmete kadu ja pillikeelte pooleksminek tundus igati loogiline selliste maagiliste hetkede lõppakord olema. Olid olemas varupillid ja yberhea huumorimeel, asjad lendasid nii lavale kui lavalt tagasi. Rahvas oli vapper ning lõbus ja pigem heatujuline kui "kuri". :) Aga öösiti saatis mu unesid lätlaste telgi juurest kostuv mitmehäälne laulujoru ning kaugemalt kostuv trummipõrin ja kitarriplinin. Selles laagris ei maganud keegi. Kui, siis ehk mina.