*i think that you know what i think you know*

Inimene peaks oma mõtetega moodustama terviku. Selle terviku struktuur ei pea olema tingimata yhtlane ja ideaalne, piisab, kui tegevuse ja mõtetega on täidetud lõhed, millest tavaliselt energia kipub läbi või välja jooksma. Mõte, et kõigega rahulolev ning muresid mitteomav inimene on terviklik, on pisut ulmeline, sest kas ei otsi just need inimesed veel vingemaid seiklusi, raskemaid radu, uuemaid mõtteid ja teravamaid elamusi? Kõige lahedam variant oleks, kui kõigil oleks kahte sorti unistusi. Vähemalt kahte :) rohkemat ei saa keegi keelata, aga vähem on kyll liiga vähe. Esimesed unistused võiksid olla napilt täideviidavad, mis vajaksid vähemas osas imet ja häid pärituuli elumerel seilates, ning suuremas osas palju tööd ning suhtlemist. Teised võiksid olla pigem mitte täideminevad, aga just sellised, millele on salamahti hea jaaniöösel või uusaastaöösel oma kodu katusel taevasse vahtides või meres oma varvastega karbikesi taga ajades mõelda. Õnneks ei ole võimalik, et mõni unistus täielikult iseenesest täide läheb, nii, et sa ise suuremal või vähemal määral selle heaks või sellega seotult midagi tegema ei peaks. Iga lusikatäie õnnestumise juurde antakse kulbiga peamurdmist. Paraku oleks alati hea, kui suure portsu fantaasiameelega ka mingi annus huumorimeelt kusagilt poolt kaasa antaks. Ma ei julge harilikult midagi murda, sest tavaliselt kujutan ette, et: a) see on võimatu b) see pole võimatu, aga sellest tuleb palju jama c) see pole võimatu ja jama ka ei pruugi tulla, aga kas see on ikka see, mida mina tahan? või tahab seda keegi teine? d) kui see pole võimatu ja tulemus kedagi ei huvita - siis, kurat, see pole minu unistus .. Ma tahaksin sellest veel kunagi kirjutada, aga hetkel on palav, ei jaksa. Toas on täpselt 30 kraadi sooja, mis on tapvam kui väljas, sest seal on sama palav, aga tuulisem. Kunagi hiljem ehk ...