*järgmisel korral kaasa käärid ja liim*

Käärid, sest rebimisega jäävad servad ebayhtlased ja ebakorrapärased. Kääridega saab sirgemalt, otsemat teed pidi ja kiiresti. Giljotiin oleks sajandi valik. Kusjuures, olen mõelnud, kuskohast saaks paberigiljotiine - selliseid, mis teeksid fotodele vanaaegsed sakilis-lainetavad servad? Kui keegi teab, siis selle infi eest oleksin igati tänulik. Liim, sest see sodi tuleb kuhugi kinnitada, muidu hakkab segama. Tihtipeale on tekkinud kohutavalt kombel segadust - eelkõige selle pärast, et teised inimesed põevad teisi inimesi. Mina põen tegusid. Osavus pole häbiasi. Pealegi meeldib kõigile ilusam tulemus enam. Eks ole? Homme see tuleb. Kuumusetunne on põskedel ning õlgades ... paljupalju inimesi - asi, mida ma yle kõige kardan. Sellest enam kardan veel ainult varianti "paljupalju purjus inimesi". Kas sõprade kyynarnuki-toe-tunne aitaks seda kuidagi leevendada, nii et ma oma lemmikud ikka ära näen? Ma armastan oma sisetunnet, mis mõne vana puhul leiab, et see on uus. Või mõne väärtusetu puhul, et see on väärtuslik. >> silitab sõrmeotstega yle Boccaccio "Dekameroni" Ja mis siis, et mõned leiavad, et see on "niisugune raamat". Kõik ei ole kõigile. Täpselt samamoodi, nagu Gailiti "Toomas Nipernaadi" puhul tundsin, et seegi oli oluline vaid mu klassijuhatajast kirjandusõpetajale. (Päris kindlasti ei meeldi see yhelegi mu praegusaja tuttavale ... vähemalt mitte, et ma teaks, et meeldib.) Minule on Toomas Nipernaadi vana romantik. Välimiselt muinaslugude vestja ja tytarlaste armuleegi õhutaja, sisemiselt yksik ning alatine otsija. Veidi armsam ning sydamelähedasem mulle, kui sama autori "Ekke Moor". ... yhest jäid radadele muinaslood, õnnelikud lõpud, lähedased/lähedaste leidmised. Viimasest aga murtud sydamed, ootused ja taeva õlgadel hoidmise raskus. Ekke rännud olid noorusaja tormakus, tundudes rohkem rumalustena ning vabaduse ebaveenvate vabandustena. Kehvadena ka sealjuures. Toomase suved olid keskea unenäod. Neis oli oma õhtu, oma hommik ja vahepeal oma öö. Unest ärkamised olid kyll aeg ajalt veidi kehvalt ajastatud, kuid uned olid kosutavad, sygavad ja seiklusrikkad. Ja mulle meenus, et mul pole kumbagi raamatut. Ainult põgus mälestus yhest paljunähtud filmist, ning keska kohustuslikust kirjandusest. Kurb.

*** “Anne-Mari,” he whispered, “don’t fear a thief or a burglar, it’s only me. You sleep on, nice and cosy, I mean no harm, just stopped by for a moment, because the soles of my feet seem to be on fire and I cannot find peace anywhere. It’s quite enough if you lend me one ear. You are not angry, Anne-Mari, are you?” /---/ Why am I thinking of autumn and transience in mid-summer? Who knows, dear Anne-Mari - this summer might well be my last journey and my last farewell. What comes next, is something quite different. These white nights make us sad and crazy. /---/ This is probably why I cannot keep still either. I feverishly grasp every thought and plan, totally unable to calm down. One thought chases the other, one venture leads to ten more. I mostly mean well, but it often ends in misery. Just my bad luck, my dear. /---/ Grey columns of smoke are ascending from huts and cottages into the crisp autumn air, the dogs bark, caravans move along the roads, rivers and lakes already hide under their icy cover, but all that is so far from me, so far! I still see - but my heart is cold and silent. I cannot, after all, take anything with me, the grave awaits me, and me alone. ...

Ma ei oska sellist teost mitte armastada. Ma ei suuda oma soovi ja lubaduse kiuste siia mitte midagi jalgpallist kirjutada. Kuigi oleks isegi, millest. Ei kirjutagi. Tõmban hoopis rõduakna kaugemale lahti ja täna kyynalt põlema ei pane. Öö on niigi valgem kui lumi ..