*mind pole. ma olen.*

Sõna otsese mõttes, sest ilmad on soojad ja ratas on korras, aias saab lõket teha ja Toomel jalutada. Raamatud vajavad läbilugemist ja tööd tegemist/korrigeerimist. Raamatukogu ja Prima Vista (lähen homme :D). Laupäeval on filmiöö ja plaadid peaks ära tegema. Olen inimeste sõjakusest veidi väsinud. Olen liig väsinud selleks, et olla teiste lükata/tõmmata (ära tee seda, tule sinna, jää siia, ole lõbus, sa pead, sa pead, sa pead tegema seda, ja sa ei tohi teha toda). Kuhu jäid need ajad ja kombed, kui endast fyysiliselt vanemat inimest niimoodi ei kamandatud, kui inimeste enda soov veel auasi oli ja "ei'd" vastu porisemata respekteeriti? Või olen ma mingi eriline relikt? Ma ei mõista asja .. No olgu, isegi vanust mitte arvesse võttes on see jabur. Ka endast nooremat inimest (olenemata tema soost) ei suudaks mina niimoodi kamandada/lunida. Üldjuhul olen ma sel juhul seltskonnast/inimestest veidi eemal olnud, aga alati ei saa ju minema joosta. Mis teha inimestega, kes ei saa aru "Ei!"-st? Ma ei ütle seda ju ka nii tihti, et see probleeme võiks tekitada - ma teen kõike, mida ma tahan teha ja käin kõikjal, kuhu ma tahan/saan minna. Valetada? Teeselda? Ja siis nad imestavad minu paha tuju? ... müstika. >>kehitab õlgu ja mõtiskleb Masinas laulab Viiding. Laulab Üdi. Voolab riiulitelt alla muusika ja küünaldelt vaha. Minu tänaöised "ma tahanid": ma tahan, et väljas oleks öösiti nii soe, et ma saaksin arbuusitaimed rõdule jätta ma tahan, et mu rattal oleks helkur ja keegi ses osas sõna ei võtaks, vaid vaataks ise, kuidas saab ma tahan, et inimene, keda ma pikki tunde ootan, tuleks ja oleks see inimene, keda ma actually ootan, mitte mingi elav entsüklopeedia, kes mulle igast asendist ära teeb (mitte, et mul midagi tarkade inimeste vastu oleks, aga iga asi omas kohas ja omal ajal) { } ma tahan, et mu sõbrad teaksid, et ma hoolin neist { } ma tahan, et asjad toimiksid, sest ma olen nõus selle nimel pingutama siia sekka veel mõned salajased "ma tahanid" ja arvuti kinnipanek ja öö.