*yours forever one more day*

Läbi seinte! - ütles kunagi üks tegelane. Ma ei saa nendest läbi astuda. Ma ei oska. Või ei mahu. Või võib olla ei tahagi minna. Astun aknast eemale ja kõnnin yle toa. Surun peopesad vastu seina. Peopesad on soojad, sein külm. Krobeline pind krudiseb naha all. Krohv jääb küünte taha. Sein pole hall, aga ka värviline mitte. Sellele laskub päikese punakas vari. Surun selja vastu seina ja tõstan silmad lakke. Püüan naeratada, aga ei saa. Lagi surub mind mööda seina laiali ja ülevalt alla. Istun, jalgadel on valus. Päike paistab silma. Peopesade all soojeneb lapike seina. Sõrmed muutuvad niiskeks. Riietele tekivad valged laiad jooned. Su selg on valge! - teeme me tavaliselt nalja. Ja siis? - mõtlen. Võtan pluusi seljast ära ja viskan põrandale. Külm sein tekitab õlgadele ja kätele kananaha. Pluusile paistab päikese hele triip. See laieneb aina. Panen silmad korraks kinni. Ootan, kuni terve seljatagune sein on soe ja keeran siis aknale selja. Vaatan ainiti seina krobelist pinda. Toetan otsaesise oma sooja seljalaigu vastu. Põsed õhetavad, nende puna peegeldub seintelt vastu. Surun ühe põse vastu seina, et too seda jahutaks. Tõmban ennast kössi ning põimin käed ümber põlvede. Päike jalutab mööda põrandat minu poole. Üritan varbaid valguse eest ära tõmmata, aga rohkem koomale ma enam ei mahu. Päike libistab ennast üle jalgade aina kõrgemale ja kõrgemale, juuksejuurteni välja. Peidan näo põlvede vahele ja trotsin soojust. Perfektne. Ma olen ruut. Igal õhtul. Tule ja tõmba kardinad ette.

Naljakas tunne jääb sisse, kui küsitakse seda, mida teatakse. Just eile mõtlesin ma Kaplinski raamatu "Usk on uskmatus" üle. Kumb on targem? Kas küsija või vastaja? Kui vastused klapivad, on vastuvõetavad ning adekvaatsed, ei saa vastaja väga rumal olla. Aga küsija peab teadma, mida küsida nii, et vastus oleks informatiivne. Järelikult ei saa ka küsija rumal olla. Aga kui küsija teab vastust? Ehh ..

------------------------ muusika: palju ja segast. sulaselge üledoos. film: Open Hearts (Elsker dig for evigt (Denmark)) lootsin midagi sygavat, dramaatilist, kummalist. Kurb tõdemus - see film oli ehtne seep. Taani seep. Kuigi mõttetera oli - kuidas saaks possibly kutsuda korrale teiste perekonda lõhkuvat noort neidu, kelle suhte lõhkus (avarii ning noormehe halvatuse läbi) omakorda seesama perekond ? Ainuke pinev ning kummaline hetk filmis oli see, kus mahajäetud naine läks noorele neiule külla moraali lugema, ning mõistis alles siis, et on kogu selle jama ise põhjustanud. Kuidas vaadata noorele inimesele silma ning öelda talle "Jahh, ma sõitsin su noormehe küll vigaseks, ja teil pole minu pärast enam suhet, ning ma mõistan, et sa vajad tröösti ja lohutust, aga vat, minu meest küll ära selleks võta!"? Kelle anda või võtta on tunded või armastus, kui see niimoodi käest ära võetakse, ning see siis omakorda sõna otseses mõttes uuesti pähe sajab? Filmi eriskummaline lõpp andis lootust. Kõigile neljale.

Ma armastan sirgjoonelist teed ja ei armasta valikuid. Minu valikud pole kunagi õigem/valem. Pigem 'valem', 'veel valem' ja 'täitsa sassis'. Kuna see skaala on kõikuv, nii et mõnikord võivad 'valem' alla kuuluvad asjad olla ka 'peaaegu õiged', siis pettun ma harva. Püüan olla ettevaatlikum ning rääkida veidi vähem, rohkem kuulata. Üleküsimistel ja ülekuulamistel seevastu on vaksake vahet, kui sedagi. Millal teha vahet ning vastata? Mul on alati küsimusi rohkem kui vastuseid. Inimesed, kes ütlevad mulle "Räägi.", ise ei räägi. Go figure.