"... kord saavad niidud rohelust täis :7 .."

Tõde on relatiivne, aga igal juhul olemas.

teisipäev, juuni 20, 2006

*paradise lost vol. 2*

*** Sammaldunud kivile sammaldunud puule sammaldunud majale sammaldunud suule sammaldunud hingele sammaldunud vaim sammaldunud naeratus lehtedeta taim sammaldega kaetud rabas sammaldunud järvesilmas peegeldus, kes keda rabas sammaldunud maailmas .. *** Valitud vaikus mu kõrvadest kohiseb läbi hing niidiga kaelas uniselt lõdisen trepil energiat saaksin ma päevalt kuid jälle on öö veel läheb aega enne kui silmisse sädemeid tekib narr on olla lahus ideaalist püüelda ta poole nii ehk naa ei saa pakin asjad kokku reisipauna teepervel seistes uut jään ootama *** Ühtepõimunud puudega pargis punaõitega ääristet aed ise istun su paremal põlvel sa ise aina vaed ja vaed kas saata mind maailma lõppu et ehk ei tunne ma teed ehk eksin ja tee leian sinna kus kohtuvad maailma veed või hoida mind tugevalt kaisus su sõrm siis katmas mu suud õõnes tunne ja vaikus ja vaikus ja silmades kurbus, ei muud ma naeran, sest veel ei tunne ei taju ma ohtu su sees aga kui ütleksin "ei" ma kas seisaks siis reetur su ees? mõtlen, kuid välja ei ütle tasa libisen embusest valla püsimatu ja rahutu hing tahab minna ja tagasi tulla .. *** Palju pole mul öelda võin edasi vaikida tänan, et võtsid mu kaasa et näitasid maailma ..