*loksutatud, mitte segatud*

Jaanipäeva vihm peletas meid Tartust kaugemale Räpina metsadesse. Kuiv, vaikne ja sääskedeta öö ja pakkudest laotud suur skulptuur, mis peagi tuleroaks sai. Kahjuks murdis väsimus mu enne hommikut ja seda aega, kui ka tegelikult valge öö valgemaks läks. Mulle meeldivad alati vaiksed istumised sõprade või perega - (kylasimmanitest või linna jaanipidudest ei oska ma kuidagi lugu pidada) muusikat pole, purjus inimesi pole, olemine on kuidagi sume ja õdus. Hommikul oli ilm nii imeline (kuigi ka õhtul oli see vihmata - vaid veidi pilves), et ei mallanud toas kohvilauas istuda, vaid otsutasin aega veidi kasulikumalt mööda veeta - haarasin saunanurgast vikati, viskasin riided seljast (et päike ihule lähemale saaks), ning läksin õunapuid vöökõrgusest heinast välja niitma. Viimati tegin seda 10 aastat tagasi, Tartus, Tähtvere 1 kodu õuel, kus hein samamoodi lõua alla kippus kasvama. Tahtmist oli seekord rohkem kui peopesades nahka .. yhesõnaga, poole maa peal tuli kõik pooleli jätta. Aga ma lubasin, et ma lähen veel tagasi. Sellesama päeva lõuna leidis mind aga Võhandu jõelt, kus ma juba kibedasti kahetsesin oma hommikust heinategu. Mõla ei pysinud peos, sest poepesad valutasid ja kuumasid, nagu hullud. Kanuu tundus olema ebastabiilsem, kui eelmisel korral Sauga peal, ja nii juhtuski, et yhe kärestikulisema koha peal sadasime kivide vahele vette ning paat meile omakorda peale. Ja loomulikult oli selle kauni kärestiku kohal sild, mis oli parasjagu pildistavaid turiste kolmes reas täis. :D Teist korda käisime vees siis, kui Antti otsustas, et tema astub nyyd lihtsalt (keset jõge) kanuust välja, loomulikult käis meie alus jällegi ymber. Vesi oli tohutult soe ning ainult kärestikud olid need, mille ees ma veidi hirmu tundsin, kivide pärast. Ma olin nimelt ysna kindel, et ma ennast sinna kuhugi vigaseks löön. Kanuu laperdas kyll paari koha peal veel, aga rohkem ei läinud õnneks teda ymber ajada. Selle kahe supluse ja mäsleva vee kiuste pysisid mu plätud kanuuninas paigal nagu naelaga. Kokku sõudsime maha 25 km, mis lõbusate vahepalade koha pealt tundus, et on vähe ja kiiresti, laisema vee peal jällegi käisid mõtted kogu aeg kaldal. Kaua veel? Kas me sõitsime mööda juba? Oi, siin nad ongi!? Nii ruttuuu ... :( Väsimus oli suur ja käed jalad kivide vahel siplemisest sinised, aga und ei tulnud. Ma polegi harjunud telgis enam magama, pealegi - silme ees olid ainult kivid ja kivid ja kivid ja kivid ja .... Uus hommik. Kange selg, liikumatud käed ja jalad, hundiisu (ma pole vist kunagi nii palju hommikust söönud), veidike vihma ja esimene peotäis koduaia maasikaid. Suve yks tipphetki siiamaani. :)