*galapagos*

Osa 2 läks vahepeal meelest ära. Läks, sest palju juhtus taas ja oli. Me jõudsime majani vennaga samaaegselt. Ta keeldus meile laulmast, kuid hoidis mind sellegipoolest öö otsa yleval. Teisel korrusel kriipisid kuu heidetud puude varjud läbi akna toa seinu. Ladusin endale kaks tekki peale ja püüdsin magama jääda, aga ei õnnestunud. Ma vaatasin teda ainiti. Öövalguses on ta ilus. Aknast paistvad puudeladvad olid nagu lained. Kõik kolises. Maja tundus kõikuvat. Järsku silkas paljasjalgne piiga öösärgis õue, mereäärsesse soppi paati kaldale sikutama. Out of blue. Keset ööd. See oli ka viimane asi, mida ma mäletasin. Uni. Järgmisel päeval ma sikerdasin. Päev otsa jooksin paberitega maja ja ymbruskonna vahet, ning unustasin kõik muu. Vend ytles, et sellist sõna, nagu "sikerdama" ei ole olemas. On. Because I say so. Pastellidega sikerdasin temast salati lõikumise ajal yhe pisikese profiili (unustasin mõningad detailid, aga see on ebaoluline). Poolkuivanud kadaka tema maja eest pyydsin ka pildile (sipelgateta kyll) ja koera, kes nägi pildil välja nagu koerhiir (vend TM). Söega ja pastellidega kõverat ronimisnööridega mändi, mis oli tema maja kõrval, aiamööbli kohal, ja palja söega tema profiili. Ja merikapsast. Ja akvarellidega sauna. Roosa katuse ja lillade seintega. Ma olengi ebareaalne, kysige, kellelt tahes. Igatahes yritasin ma kogu aeg pabereid poolitada ja siis veel väiksemaks ja veelgi ... kuni mulle tehti selgeks, et mitte miski ei muutu ka siis, kui kõik asjad yhe ja sama pildi peale joonistada. Ma unustasin aja ära. Ma ei suutnud kirjutada mitte yhtegi rida. Õigemini ei kirjuta ma juba ammu enam. Sellega seletub, et segased emotsioonid mind kirjutama ikka ei pane kyll. (: Meri peksis ennast ikka veel vastu kive. Nagu hysteeriline mehhiklanna, kelle juurest mees on ära läinud. Järjekindlalt, tugevalt ning igikestva vahupilvega. Ma panin ta joonistama. Tema mind kirjutama panna ei suutnud. See ei olnud tema syy. Vend pesi hambad ära ja silus juuksed. Õitsile minek pole saare peal naljaasi. Ta joonistas roosad lendsead. Või lendsead-draakonid. Muigasin veidi, segasin ta palve peale akvarelle, sest puhtust ma joonistada tõepoolest ei tahtnud. Tahmunud sauna, rohelist ust, rohelist akent ning violetset merd. Seda kohta ei olnudki olemas. Taas öö ja kolisev õu. Aken, mis tuules peksis vastu sahvri seina. Me rääkisime öösel palju. Elu jooksis läbi sellest toast. Hommikul ärkasin ainitise vaikuse peale. Mets akna taga oli tardunud ja silme ees ei voolanud enam rohelisi laineid. Pilk jooksis päiksekiiri pidi alla seinalt tema asemeni. Jäin ainiti vaatama. "Why don't you take a picture, it would last longer.." - meenus mulle yks rida surnud mehest. Jooksin alla fotoaparaadi järele, kuid selle peale ta ärkas. Ärkas ja liikus ära. Pilt võiks aidata. Joonistatud pilt. Aga kodus ma ei joonista ju peaaegu kunagi. Ehh .. Ma tundsin ennast korraks nagu 14 aastane poisike. Ma vähemalt arvan nii, sest mul ei ole õrna aimugi, kuidas sellises vanuses vastassoost isik ennast sellises situatsioonis tunda võiks. Mu silme ette joonistus ta lilleline maani kleit, mis oli tegelikult mulle paras, aga mis tema seljas oli otsekui haldjaryy. Kuidas ta voogas puude alt ja põõsaste vahelt läbi, kohvitass kiikumas sõrme otsas, ja istus eelmainit männi alla tikutoosi-mustriga pingile hommikukohvi jooma. Haarasin kyyni juurest mustsõstrapõõsast peotäie marju ja maandusin tema kõrvale. Kyyni võiks tulla kino, ytles ta. Ma leiaksin isegi mõned kolmekopikalised, millega filmivaatamise eest nalja pärast maksta, mõtlesin mina. Ma tuleksin kindlasti. Nii kindlasti, kui see kivi, mis on vasemal käel rannas, on Suure Tõlluga seotud. Need kaks päeva saarel olid minu pisike paradiis. Piltide ja vaikusega. Mul on hea meel, et ta mulle värve ei keelanud. Et ta mind veidi õpetada raatsis ja joonistamisel aitas. Sest ma tundsin, et vaatamata sellele, et ma teda nii vähe tunnen, on ta mulle kalliks saamas. Rohkem sellest ei ole ja ei saa. Miski siin ilmas on ainult mulle ja mulle ainult.