*sygise eest ei kaitse keegi*

olen kolinud.

*ma arvan, et kirill teiter oleks väga hea pseudonyym*

kell on veerand neli ja ma olen ikka veel yleval. jutud on räägitud. lood on loetud. reaktsioon pudeneb pyha graalina huultelt: "ohperse." lähen keeran muusika kinni ning poen voodisse.

blog läks untsu

läks konstruktsiooni alla. ei tea, kas tulebki tagasi.

*hirm?*

teritasin pliiatsi ja hakkasin lugema. Pulverit. see on ainuke raamat, mille sisse ma lubasin endal midagi kritseldada. pahad inimesed teevad nii. otsinguil inimesed miskipärast samuti. lõplik kaotus on see, mida tunneb kaotaja. see, kes läheb, tunneb just vabadust. ykskõik siis, kuhu ta läheb - siin või seal ilmas. see on otsati eilsest filmist, aga otsati ka elust. inimesed lähenevad, inimesed kaugenevad. mis oli, see jääb. - lapsed. kas sina ei tahagi? miks te ei tee? kas teil plaanis on? ... ma ei tea. ma päriselt ei tea. ma olen pähe võtnud, et ei tahaks lapsi väljaspool abielu. järelikult ei ole plaanis. teiseks peaks nende saamiseks tõenäoliselt fyysiliselt ka veidi pingutama. ma loodan, et ma ei ole oma 10 aastasele jõmmile koormaks. jah, miskipärast ei tunne ma ennast mitte niivõrd emana, kui sõpsina, aga selline mitmevahel olek ja ringitiirutamine, nagu mulle jumalast kaasa antud on, võib olla lapsele ysna väsitav. ja pealegi - mängukaaslast talle enam niikuinii saada ei õnnestuks - tema mängud toimuvad teises reaalsuses (selle sees, mis on omakorda plastmassist kasti sees), mitte enam liivakastis. ja pealegi - kõik teised saavad. see on ju sama hea, kui ise saada. õnnelik olla saab ka omamata, teise õnne tundes. - aeg on õhukeseks kulunud.

---------- muusika: taas Donnie Darko soundtrack film: "Kiri pudelis" INXS. kunagi kuulasin, peaks vist taas.

*rindeuudiseid*

Igale poole need poisid ka jõuavad.

*unenäovabrikus tehtud teod ei unune*

ma saaksin metsatöllule öelda, et olin reedel mõttes teiega :D või kui mitte mõttes, siis unes kyll. kes veel peale minu näeks unes sellist asja, kuidas Kuriraivo mind fännklubisse kirja pannes (!?) kysib, et kas mulle meeldib rohkem kudumine või õmblemine ? ja kui ma vastan, et õmblemine, siis öeldakse, kahju. talle meeldivat kudumine enam... täitsa syrr värk.

*kOERApÖÖRIöÖ*

antti võttis minu, pildiraamatu ja kaks tarvilikku anumat kaasa ning sättis auto nina metsa suunale. poolteist tundi vooremäge, vihma, päikest ning lõputuid mobiilikõnesid(?!). rasmus võttis samal ajal vabaduse minna esimest korda omapead aurasse ujuma. ei, mitte, et 10 aastase noormehe puhul selles midagi erilist oleks. mul oli hea meel, et ta ilusal laupäevasel päeval arvuti kyljes ei ripu (WoW - see on saatanast), aga ega ta eriti ei uurinud ka koju tagasi pääsemise võimalusi. lõpuks saidki lapsed näha erilist vaatepilti, kuidas yks meeleheitel naisterahvas elu eest aura akende taga vehib, ning last nõndamoodi basseinist kätte saada yritab. :D metsas uitamine oli hea. sall oli vist veidi valesti kaelas, sest kurgus pitsitab. seened tõrjusid puid. neid tundus olema nii palju lihtsalt, eriti kärbseseeni. valgeid õnnestus mul yldse elus esimest korda oma silmaga näha. kastme jaoks jagus nii emale kui teisele emale kui vanaemale. mina ei ole seenekorjaja/tegija/sööja inimene tegelikult. vahel ja veidi. tht's it. me ei käinud Taak'a (või teab keegi seda ryhmitust ka Dawn Of Gehenna'ga seoses) vaatamas/kuulamas. penelope andis mulle hoopis plaadi, ja nii ma tutvusin oma selle suve uue lemmikuga hoopis arvuti vahendusel. veidi kahju kyll, aga loodetavasti tuleb sellel loomingulisel kollektiivil ette veel palju ja palju lavalaudade kulutamisi. rockiklubiga veab yldse viimasel ajal veits viltu. ei saa mina neile pihta ja ei saa nemad mulle. eks proovime veel (sest kolmas kord olla ju kohtu seadus). mustsõstratee yritab midagi head teha mu valutavale kurgule, aga naeratan ikka veel pingutusega. hääl on valus. söök on valus. vaatan aknast, kuidas kõrvalolev maja kopaga autokasti tõstetakse. aeg on õudus hetkel. ei sentigi endaga. tahaks kampsunile varrukaid, aga keegi ei ole nõus neid kuduma. unes nägin aafrikat. nägin reisimist. nägin klaasist katusega villat ja tormi. ja tähistaevast. ma broneeriks endale meelsasti midagi ilusat, mida elul ei ole mulle hetkel anda. täisteenindusega, kaheks päevaks. aitähh.

--------------- Johansonide "Päevakera" plaadilt laul "Düünist".

*babies having babies* *

mõnikord võib juhtuda, et samm naiselikkuse poole on ylimalt arglik. või juhmilt tuhm. või tobe. ma ei värvi ennast teadupärast eriti. ma ei teagi, miks see nii on. aga peale seda kui kurimps mind pildi jaoks ära meikis, tuli mul tahtmine "aeg ajalt ilusaks hakata". vähemalt pyyda. et nii saab ja ehk on hea ja esteetiline ja kõik need teised targasõnalised asjad. palusin teda endale poodi appi meigikraami uurima ning valima. ta oli nõus, aga ytles, et lõpetab enne pesud ja teeb mulle tassi teed. lontsisin tylpinud sammul talle kylla ning mõtlesin, kuidas seda kõike võimalikult valutult teha. valutult siis ses mõttes, et ma tahtsin ju midagi head, aga teadsin, et mu syda hoiaks meelsamini rahakoti rauad koomal. kui tahad head ja odavat, siis osta kaks asja, ytleb antti, yks hea ja teine odav. asjatult kartsin. sain kõik hea ning seda suurema pankrotita. :) ja valutult ka selles mõttes, et ma olen ise teadupärast liiga asjatundmatu, ning ei tahaks näha, et äsjaostetud kraam taas mu lauasahtli kaugemas nurgas endale pesa leiab. ma olen nimelt alati uute ostude juures kõhelnud, kui olen avastanud, et miski on taas otsas (kreemid, pliiatsid, ripsmetušš), sest enamasti tuleb mul kange soov millegi uuega eksperimenteerida, ning ma unustan sealjuures, mis tyypi või tooni mu nahk on, ning kas kõik asjad, mis ma korvi viskan, omavahel ka ikka sobivad. sinistest toonidest eemale hoidmiseks pidi kurivaim mind põhjusmõtteliselt riiulitest eemale tirima ning kui ta kuulis, et ma olen aastaid ainult siniseid ripsmetušše kasutanud, viskus ta vabatahtlikult maha surijat mängima (ikka neid, keda kusagil ei austata). :p yhes poes kreeme uudistades kappas myyjaneiu meie juurde, ning teatas juba kaugelt, et valgus on vale ning mingu me akna juurde ... aga õues on pilves ja vihmase ilmaga teadupärast ysna hämar. käsikaudu kobades puuderkreemi ostmine oleks osutunud aga ehedaks eksperimendi mõrvaks. jätsime varjudeteatri pooleli ja läksime kaubamajja. ma vist kortsustasin liiga paljude asjade peale kulmu, mistõttu suruti mind ysna yhemõtteliselt toolile istuma, ning yks kena Max Factor'i neiu tegi minust kellegi, keda keegi tänaval hiljem ära ei tundnud. .o0("kas sa oled soengut muutnud?", vaatas Mika mind uudistavalt hiljem kohvikus. "ma ei tundnud sind kohe ära.", lisas ta kohmetult.) eksperimendi esimese osa võime lugeda õnnestunuks. teise osa kohta saavad sõpsid ise arvamust avaldada. tulevikus. kas oli kasu ka. :) *kummaline on vaadata noori lapseootel lapsi. ei, mitte naisi. lapsi. aga nad tunduvad õnnelikud. ja senimaani pole ykski neist minu nähes suitsetanud ka. loodan neile sydamest parimat. :)

-------------------------- muusikavalik: kurivaimu eri - Michael Buble. penelope eri - Moonspell.

*.. kuula, sest ..*

misasi on go live? saunakuum tallinna laululava koos viie vihmadušisahmakaga. liiga palju roosat ja rohelist suhkruvatti. kaks normaalset bändi (metsatöll ja no big silence) ja palju muud mula, mida ei jaksa jälgida. massiliselt inimesi, kelle kohta sobiks öelda reidipõlvkond, ning kes jooksid lammastena lakkamatult yle platsi vasemale och paremale (ma tean, see on mäng minu lapsepõlvest "haned-luiged, tulge koju!" stiilis). kylmetus (tõenäoliselt). meil mõlemil. kõigil. oksendamiseni yht ja sama reklaami lauljate vahepeal. krõbisemine ja kahtlane mulksumine taneli mikris. plasmaekraanidelt pildi kadumine. ajutiselt. väss. from hell ja franz ferdinand. broken keys - the piano tribute to korn.