let's keep it friendly

alguses ma olin kurb, sest mu luuletus oli linna jäänud. tahtsin seda veel täiendada ja parandada, aga nyyd peab see asi oma (uut) aega ootama. mu päev hakkas täna nimelt natuke Liiga Vara peale. :D 6:20 täpsemalt. ehk siis, kui normaalsed inimesed veel magasid. tillerdasin läbi tyhityhja tartu aurasse ujuma. mulle meeldivad vaiksed tänavad. ja uniselt naeratavad kojamehed. umbes poole maa peal hakkasin mõtlema, et nii vara ei tohi ikka ärgata .. õhtune mälu ei ole veel tuhmunud, kirjadest-juttudest rääkimata .. brr .. raekojaplatsil yks vares kuulis mu mõtteid ja parastas purskkaevu serval: "Praak! Praak!" nojahh. nobody's perfect. (but i'm pretty fcking close!:D) aga ujumas oli vahva ja saun oli mõnus. ja siis tuli järsku meelde ... deem ... luuletus. ehh. oligi liiga ilus hommik senimaani. hea: marian tegi mu sõnadele viisi ... peab nõudma kuulda saama.:) 6 okt. on bonzol plaadi lindistamine. sinna tahaks ka natuke minna tegelikult. ja ma sain yhe rebase endale. päris oma rebase. :) nukker : rasmuse kommentaar yhele blogile "suhete kujunemise üldise kontseptsiooni" asjus, mille ma netis kolades leidsin. sellise (eel)arvamusega on raske ylepea kunagi midagi ilusat alustada. aga kuna see oli nii yle mõistuse masendav ja uskumatu (mispuhul ma ka arvan, et ta kirjutas selle tõenäoliselt tugevas hypnoosiseisundis väikeste roheliste mehikeste poolt tagaaetuna), siis ma leidsin, et aitab. natuke mõtisklesin selle yle. aga ei. ei viitsi mõttetult kurvastuda. enough. punkt.

by the rivers of Babylon, where we sat down ...

ma olen meie rebaste yle tõsiselt uhke. nad viitsivad. nad jaksavad. nad ei virise. nad mängivad lauamänge! :D absoluutne tipp. võiksin neisse kõigisse nelikymmend korda armuda. laua/põranda/mõttemängud on priima kraam ! ;) tänase päeva lahtrisse võiks tõmmata yle keskmise plussmärgi. suurem tuleb vist reedel :) ma hoian Sulle pöialt! ;) ahjaa .. tänase päeva muinasjututera ... rääkisin oma ak!emale noormehest, kes on niivõrd idealist ja kes usub, et konnast saab ykskord printsesse, maksku mis maksab. tee või tina, ma hakkan seda järjest enam uskuma. :) igatsen ..

sygismissioonist

tahan leida mõned pihlakad, et mu käed ei oleks ainsaks keeks su kaelas kui sa tuled. :)

houston, we have a problem ! :D

Rasmus ja 10 aastat. Happy people. :) Synnipäev. Poiss ise muidugi pealinnas. Lähen siis pühapäeval talle bussi vastu .. .. ja tuleb mees Tallinnast tagasi, SUUR karp kaenlas - lennukimudel. :P Kingitus. Airbus A330-300. Emme, paneme kokku, ytleb. Loen pealt - level 3, ca 100 plastmassijublakat. Aga mis see siis ära ei ole, mõtlen. Teises kotis on pintslid ja värvid ja liim. Laotan lehed keset toapõrandat laiali ja panen väikse heleda lambi pea kohale põlema. Hmm .. ytleb, et midagi on justkui veel vaja - kääre, viili, pesulõkse, pintsette, teipi ja kummirõngaste moodi venivaid asjandusi. Ema manikyyrikarp saab tyhjendatud (kyynekäärid, pintsetid, kyyneviil), kuskilt sahtlipõhjast leian kaks rulli kingipakkide jaoks mõeldud peenikest teipi ja nöörilt kolm pesulõksu. Kraabin kõik vajaliku kokku ja asun tööle. Algul ei suuda otsustada, kas kõigepealt tuleks väiksemad osad ära värvida ja siis kokku panna, või enne kokku panna, ja siis ära värvida. Hmm. Proovime värvides. VIGA NUMBER 1. Hilisemal liimimisel selgub, et värv läheb maha ja laiali ja asjad ei kleepu kokku. Aga mul on vaja muidugi ka kõik yhe ööga kokku saada ju. Sest pärast jääb seisma ja jääb ja jääb ja jääb .... lapselastele .. Kui ma olen tund aega esimest telikut kokku pannud (see koosneb nimelt 8-st mikroskoopilisest osast, mis kõik tuleb eraldi välja lõigata, siledaks viilida, pintsettide abil yksteise kylge liimida ja värvida .. ), siis avastan, et olen ära kasutanud kõik vandesõnad, mida ma vähegi tunnen ja mis vähegi syndsad on. Tykid lendavad pintsettide vahelt toa teise otsa ja silma ja juustesse .. koos liimiga loomulikult. VIGA NUMBER 2. Kyyntehoolduskomplektis olevad pintsetid nii peene kaadervärgi juurde ei sobi. Teliku panin kokku tegelikult lumivalgena. Siis hakkasin värvima ja avastasin, et pintsel igale poole ei ulata, ja rataste jaoks ei ole musta värvi, ja hall on nii hele, et peab mitmekordselt värvima, et piisavalt tumedad rattad saaks. Ja siis ei kuivanud rattad ära ja telikut lennukikere kylge kinnitades tulid rattad alt ära .. (loe:kleepusid pintsettide ja sõrmede kylge). Kui kabiini istmed kleepisin, siis mõtlesin, et oleks võinud ju istmed ka ära värvida. VIGA NUMBER 3. Lennuki sisemuses ei tööta pintsel sugugi nii osavalt kui väljaspool seda. Kell oli umbes sydaöö (alustasin kell 9). Kere kokku panemine. Liimimisel olen juba palju osavam, sama ei saa öelda paraku värvimise kohta :( Kõik osad, mis said ette ära värvitud, keelduvad liimile allumast. Vaatan juba hirmuga veel kahte telikut, mille osi on veel rohkem ja need on veel pisemad kui esiteliku omad … (neli ja neli ratast esiteliku kahe vastu) Kella kolme paiku avastan, et osi on oluliselt rohkem, kui mulle vaja on. Kortsus kulmu saatel asja uurides selgub, et oleks ka telikuteta variandi kasuks otsustada saanud. Rattakoopa luugid kõik puha olemas. :S (tohh … nyyd nad siis ytlevad, kui mul esitelik juba 14-ndat korda kylge on liimitud ja seekord ka kylge jäänud … ) Tiibade juures avastan VEA NUMBER 4-ja – pisikesed odavad plastmass-pesulõksud ei pea kedakuraditki kinni :( Ohkan ja kasutan emakese looduse poolt antud jõudu. Umbes viie paiku panen viimased telikud alla (väikeste kadudega, sest poolte osade uut asukohta ei suuda ma parema tahtmise korralgi yhegi skeemi järgi tuvastada), olles enne seda välja õngitsenud juba kokkuliimitud lennuki kerest sinna sisse kukkunud tagumise luugi. Mootorid, mu suurim hirm, saavad kyll suurema vaevata kokkuliimitud, vaatamata eelnevale värvikorrale, kuid neid tiibade kylge kinnitades murduvad yhe mootori “nagad”, ning ma pean taas kasutama fantaasiat ja jõudu, et lennuk enne vastvalmimist yhekäeliseks ei jääks. VIGA NUMBER 5 tabas mind värvimistöödel. Pisikese detailide värvimise pintsliga ei ole mõttekas hakata suuri tiibu plätserdama. Tulemus on justnimelt plätserdus. Kuna ma ei teinud sõjalennukit, ning maastikuvärvus ei olnud eesmärgiks omaette, siis alates teisest tiivast maalasin edasi suurema pintsliga. (Lõppkokkuvõttes vahetasid tiivad veel oma 2-3 x värvi, sest ma ei olnud yhegi lahendusega lõplikult rahul.) Iga pintslitõmme aga saab hukatuslikuks mu värisevas käes .. tulemus on yhevärviline sebra. Otsustan, et tuleb yle värvida, maksku, mis maksab. VIGA NUMBER 6 – akna lahti tegemisega ei pea ootama seni, kuni värvi- ja liimilõhnast silme eest mustaks kisub. Olles kella 7 paiku juba jumalteabmitmendat korda kere yle maalinud, teen väikse kohvipausi, söön jäätist ning kuulan, kuidas inimesed varahommikul tööle jalutavad/sõidavad ning keegi vene aktsendiga proua oma Tommit tuppa vilistab ja hõigub. Avastan, et olen kyynarnukkideni mingi värvisegugaga koos (nagu metalsetes toonides vikerkaar), ning põgenen vannituppa. Saatsin Rassu vahepeal kooli, olles teda hajameelselt uuesti kogemata synnipäeva puhul õnnitlenud (sain selle eest kingiks lõbusa nakkava naeru), ning asusin taas lennukit uurima. Vesipildid ju. Minu maiteamitmes hirm, sest need lähevad alailma kortsu. Ahhhaaa, avastasin vesipildi järgi, roheline tuleb liiga palju lennukiakende alla .. peab uuesti valge värvipotsiku kätte haarama ja yle värvima. (imestan ise vaikselt, et miks värv osade kohtade pealt juba iseenesest maha ei kuku – kiht on lihtsalt nii paks :P) Kui alguses ei tahtnud telikud kuhugi kylge kinni jääda, siis värvimise ajal oli vastupidi .. lennukit oli võimatu keerata, sest rattad kleepusid ajalehepaberikylge kinni, olgugi, et värv oli enne seda tunde kuivanud. Nyyd kuivab lennuk mu triiklaua peal ja ootab vesipiltide kleepijat .. mu jaks lõppes lihtsalt hetkel ära. Ja muid asjatoimetusi on lõppeks ikka ka. Koolid näiteks. Justnimelt mitmuses, sest ma lähen täna Rasmuse kooli ka, lahtiste uste päevadele. Kõige selle võitluse tulemusena on mind terve hommiku saatnud vaimust vaevatud mõte – kui keegi veel peaks mulle sellise “plastmasspuzzle” majja tooma, siis ma kõigepealt löön selle talle pähe kinni, siis palun viisakalt koju viia, ise kokku panna ning ära värvida, ja siis tagasi tuua. Või .. Kas võib olla, et peale sellist unustamatut ööd värvikaifis ning sõrmede kyljest plastmassjubinaid maha kraapinult, hakkab see asi mulle hoopiski meeldima ? Krt teab. Iseenesest ilus kink.

.. so, I saw a hooted man ... (sygisemaagia)

Mõnusa muigega istusin pingile ja avasin teise carlsbergi. Veidi jahe sygisöine õhk kippus naha ligi, aga lõkkest oli ikka ka palju abi. Kuskil Mooste taga metsades oli mu tänane peatuspaik, yks väike synnipäev. Hääd sõbrad ymberringi, kes ei olnud nagu liiga sõbrad, aga ka mitte päris kontvõõrad, tammumas drum'n'base rytmis vasemale ja paremale, nagu ma isegi. Iga teine nägi langevat tähte. Mina ei näinud. Kyllap ma tean, mida ma oleksin soovinud. Paar tantsusammu tegin, pea nõtkelt Kapuutsiga Mehe õlal. Aida tagant tõusis pyramiidina pool kuud. Kuidagi jaanipäev kummitas peas. Hea oli. :) Karske-karge ja sydamlik õhtupoolik. Kell tiksus vaikselt kolme ligi, kui koju jõudsin. Homme vist Benderite juurde õunu korjama ei jõua, kuigi mu ak!ema tegi mulle palju reklaami. Rasmus jõuab Tallinna bussi pealt lihtsalt nii keset päeva, et ka parima tahtmise juures pole võimalik sealt läbi hypata :( Ehk hiljem kuuleb, kas katus peab, kas õunad korjatud .. jms :) Reedene teeõhtu oleks isenesest eraldi sissekannet väärt, aga jumal yksi teab, kas ja millal ma selle siia tippida jõuan. .o0( Jahh, see meenutab mulle salmi "1001 's ööst". Neid oli mul varasemalt peas enamgi (kõige suurem ports vist aastal 97), kuid nyydseks on nad tuhmunud. Nagu ma isegi tuhmuma kipun. Teemant sygisene. Peaks teisi uuesti sirvima, tuleks mulle vaid kasuks. Ehk leiab sealt uusi pärleid. :)) Lalione arvas, et tohutu hea oleks teinegi kord filme vaadata. Uuesti. Veel. Koos. "Grimmi" (sest ma pole algust näinud) ja "Kleiti" ehk ka, sest selle syrreaalsus pidi sama kõditekitav olema. Otsigem siis kassetid kokku ja tehkem yks filmiõhtu :)

see ei ole võistlus! nautige Lõuna-Eesti loodust! (rattamaratoonari pihtimus)

mu silmad olid kell 7:15 klõpsti lahti ja enam eriti kinni ei läinud. pooleldi tukkudes ja undki nähes yritasin mitte mõelda eelseisvale maratonile. "Sa sõidad selle 2 tunniga ära." arvas Antti. nii vähe harjutanud. ja natuke hirm. aga ilm oli ju ilus, oli päikest ja tuult. toppisin ennast riidesse ja jäin Anttit ootama. kell muudkui tiksus ja tiksus, aga teda ei tulnud. kella oli ta maha jätnud ja telefoni samuti. "Kas ta ikka jõuab?" - mõtlesin murelikult. kellaosutid lähenesid pöörase kiirusega 12-le. 13:00 on start. pööritasin silmi ja tõstsin oma numbrimärki kotti ja kotist välja ja siis jälle kotti jne. "Ma ei saa klippe kyljest ära" - porises Antti, kui ta tavaliste pedaalidega poest tagasi jõudis ja neid klippide vastu vahetada tahtis. kui spetsiaalseid kingi pole, siis tuleb pedaalid panna ja neil ta järel käiski. minul jälle ei hakanud spidokas tööle. ja ei hakanudki ... ka teise ja kolmanda vahetuspatareiga mitte .. kell oli 12 läbi. tormasime autosse ja sajaga Otepääle. fliis selga, kiiver pähe, number kylge ja starti. natuke piuksusin veel Antti suunas, kes jäi teisele poole väravaid (ta nimelt liitus hiljem minuga rajal - "piletita", nagu ta ytles. trenni tegemiseks.) teemal "Ma tahan koju. Kas ma võin ära tulla? Siin on nii palju rahvast ja mul on hirm." (mul on nimelt mingi kummaline foobia, mistõttu ma ei kannata väga suuri rahvamasse ... :S) 13:00 - ossa pagan! :D seda ei saa seletada, seda peab ise kogema! "nyyd rootslased tuuleevad myyrinal kõikk :D" - selline laul olla Pipi Pikksukal olnud. väga ehe seletamaks seda, mis seal rajal toimus. pori, saepuru, heinamaa, liiv, veel pori, lombid, lehmad ja hobused kummalgi pool teed, järsud langused ja õnneks veidi vähem järsud tõusud. ja hullumoodi ratastel siblivaid inimesi. ja kanu. just. ratastel kanu. esialgu nägin ainult yht sellises kostyymis inimest ja hirmus lõbus oli tema sabas siblida. hiljem mõtlesin, et näen kahekordselt, aga ei - neid kanakostyymis inimesi oli veel 5 :D esimesed 6 km litsusin nagu hullumeelne, kiirelt-kiirelt, sest jube vahva rada oli. ja siis olin äkitselt siruli maas nagu kirjamark. ja pysti ei saa - niikui pysti tõusen, hakkab paha ja syda lööb kõrvadest välja .. :( esimese laksuga oleks tahtnud pooleli jätta. ma kutsun seda nyyd Florida syndroomiks. sealne arst käskis mul sellisel puhul pikali visata nii, et pea oleks võimalikult madalal. rattad ja inimesed vihisesid minust mööda nagu unes. Antti kõrgus mu õlgade kohal ylespoole, nagu ingel Gabriel, ja soovitas kõvasti kaasavõetud spordijooki juua. olin seal maas niimoodi umbestäpselt minuti, jõin oma isu/janu täis, haarasin seejärel oma ratta ja kimasin ylejäänud 25 kiltsa läbi, nagu poleks elus muud teinud, kui ratast sõitnud. esimeses toidupunktis otsisin ma elu eest hapukurke :D täiesti viimase peal pruukost!!! lõbus, maitsev ja andis jõudu ka. kanad olid oma mahlatopsidega kenasti päikest võtma visanud. kohe selle järel (sõidetud sai olla vast oma 10-11 km) helises anttil telefon. yldse helises see tal 3 korda. ta sõistis yldse nagu pyhapäevamees - hingeldamata, söömata/joomata, telefon kõrva ääres .. väga kummaline tegelane. aga edaspidi muutus me sõit tiba mornimaks, uudised sealt pisikese aparaadi seest polnud teps mitte head. Märtin ja Park. ja surm. :( sa pyha pyss, kus mulle meeldivad mäed!!! :D vihiseda sealt peaaegu pystloodis alla, ise pysti ratta kohal ja kisada "Yeeeehawwww!!" teise toidupunktini kimasimegi nii, ja alles sel hetkel panin tähele, et Anttil olid ikkagi klipid all, kuigi ta oli lubanud need Hawaii Expressis ära vahetada. Antti irvitas ja ytles, et kenake noor näitsik oli myynud talle kaks sama jala pedaali (?!) :D hapukurke enam ei olnud :( krabasin siis tyki leiba ja surusin selle soola sisse ... keele viis alla. mahla, jõujooki ja vett peale ja läks jälle. viimastel kilomeetritel arvas mu käiguvahetaja, et tema on nyyd väsinud, ja et mu jalad võivad ka ju vahetevahel tööd teha :S :D ehk siis mõnest mäest läksin yles joostes. mis teha. mu ratas on arvatavasti naissoost. ;) enne finishit saadeti mu "piletita kaaslane" ja kaitseingel viisakalt vasakule kõrvale ära. tänan teda. olla mu kõrval 31 km, vaatamata mu kisale ja villale - minu igavene respekt ses suhtes. ja oligi kõik. medal kaela, ajamõõdiku kiip ratta kyljest ära ja suppi-kohukest-vahvlit sööma. naeratasin mõtlikult, kui kanade yhisfinishit nägin :) praegu on kell veerand 2 öösel, aga und ei ole. energiat tundub veel yle olema.või on hoopiski yleväsimus. go figure .. teises toas, mu raamaturiiulis lebab medalike ja selle kõrval diplom: K.R., 31 km, aeg 2 h 5 min. kentsakas on olla. järgmisel aastal jälle ? :D tundub nii.

seekord oodates kõnet keset ööd ..

.. teilt, Rasmus(&co), ei suutnud ma uinuda pingest vabastavate muieteta. kõnet muidugi ei tulnud, mis sest ikka, kuid heameel tehtud tembu yle oli nii suur, eriti veel selle täpse ajastuse ning eriskummalise isikkoosseisu yle, et naersin vist läbi une varavalgeni välja. Sander avaldas veel heasoovlikult arvamust, et sa tahad kindlasti sellest mulle ise teejoomise kõrval peagi rääkida, mis minu silmale veel tabamata/kõrvale kuulmata jäi, kuid ma ytlesin talle ysna vaikse muigega (et mitte öelda realistlik-pessimistlikult), et kyllap sa oled oma õpingute ja teadustööga (ja paraku arvatavasti ka noorte vastassoost sõpradega :) ) täpselt nii piisavalt palju ametis, et päris paras ja hea on, kui ma umbes jõuluks asjust aimu saan. kes teab ... igatahes jätsite te kustumatu mulje nii mu emale kui kõigile kylamemmedele, andes reede hommikul kell 8 vägeva kontserdi majade keskel, otse mu rõdu all :D. ma arvan, et pysite peagi me kyla legendides kõrvuti Vooremäel elava Vanapagana ja tema kullapajaga, või pannakse teid vähemasti laulu sisse. (peaaegu tsiteerides klassikuid filmist "Siin me oleme".)

te olete ilus naine. võtke õuna! :)

mind saadab hämming, alati. :) kuidas paar tundi on kõik imeline ja seejärel kallaks keegi otsekui jääd kaela. kuidas teha inimesele komplimenti, kui ta selle peale "arghhh" vastab? eitaks mõne aja ta olemasolu, sest varsti ma niikuinii unustan, miks yldse pahaseks sain? minu reageerimine/mittereageerimine ei lähe talle niikuinii õnneks korda. lihtsalt .. olla on veidi niru. kellele sa ikka julged niiväga enam midagi head või ilusat öelda sellise asja peale. või jätaks talle ta kibeda sidruni ja astuks ise uljalt edasi? sest vaatamata vihmale on sygis ju ilus. sain rasmusele kiivri ja u-luku. käigu nyyd koolis või pea peal. või rattaga. või rattata. no, pea võiks ikka kaasas olla. teiseks olen nyyd eesti autorite yhingu liige (vähemasti paberite järgi). kirjutasin pimedas ruumis seda tillukest avaldust ja mõtlesin, kellele paganale see siin kõik yldse korda läheb. kellelegi siiski. :) marian tahtis ka juba paari luuletust, et saaks viisikirjutamist harjutada. tydrukud ähvardavad bändi loomisega. >>on pigem äraootaval seisukohal .... :p ma tean juba ette, et mul ei tule und. homme on niikuinii kentsakas päev. hommikust saati. aga ei. ma ei räägi sellest. mitte enne, kui on aeg.

nipernaadilisus. muinasjuttudega. armastan. ;)

shokolaad on nii magus, et silmist pritsib tuld. juba teist korda järjest lahendan yksi kylalisõhtust jäänud kannutäit kohvi. ma ei ole normaalne inimene, ma tean. kohvisõltlane? misasi see veel on? öö on kuidagi vaikne. mõtted voolavad silme eest läbi. enda vaiksed mõtted. teiste nukrad mõtted. ilusad mõtted. olen jälle blogidesse maandunud. eile käisin viljandis. sygisesel ajal on see eriliselt ilus ja värvikirev paik. palju tuttavaid on sinna ära kolinud. pyydsin vaatamata "tere-kullake-kuidas-läheb?-mul-on-hetkel-kiire-kallistame-näeme"-virrvarrile asjalikuks jääda ja oma toimetused ära toimetada. tagasiteel ei saanud ma teisiti, kui pidin ostma pastaka spetsiaalselt selleks, et kirja panna mõned read (jahh, ma lubasin, et ei kirjuta siia luulet. ma lubasin ka, et ei saa kunagi lapsi ja ei lähe kunagi mehele. mulle meeldib lubada, tundub. mõnd lubadust suudan isegi pidada. mehele ei ole veel läinud.) : "õues mu silmi paitavad kaskede kollased suled sügis - su soojad, udused vihmad liig varakult seekord sa tuled vahtratel uljalt on kuklas vallatud ruuged baretid sügis - su jõgede, järvede kaldail härmapiiskadest hõbeketid taamal tangot tantsivad kured ning teised linnudki reas sügis - ma tean sinu muret pika reisi kes vastu neist peab ? viimaseid sooje päevi kaskede kollased suled sügis - su tantsivad kured on läin'd ootan sind tagasi. tule!" homme tallinnasse.. ----------------- kõik kordub. kõik.. >>naeratab muhedalt öösse

meerikamaa kodusõja lävel?

ma ei kirjuta tavaliselt poliitikast. blog on rohkem "mind ei huvita poliitika, ma olen naine .. :)"-stiilis, aga eile ei pidanud mu muidu leebe meel vastu. :(

Barbara Bush comments on survivors spark outrage - September 7, 2005 : "They're underprivileged anyway, so this is working very well for them" ... former first lady Barbara Bush and former president George Bush visit hurricane evacuees in Houston on Monday." - http://www.smh.com.au/audio/bbush.mp3

Comments about Hurricane Katrina victims by the mother of President George Bush have fuelled the ire of some Americans, who see the Bush family as out-of-touch patricians. The refugees in Houston, Texas, were "underprivileged anyway" and life in the Astrodome sports arena is "working very well for them", former first lady Barbara Bush said in a radio interview. "Almost everyone I've talked to says: 'We're going to move to Houston,' " Mrs Bush said late on Monday after visiting evacuees at the Astrodome with her husband, former president George Bush. "What I'm hearing, which is sort of scary, is they all want to stay in Texas. Everyone is so overwhelmed by the hospitality," she said. "And so many of the people in the arena here, you know, were underprivileged anyway, so this - this is working very well for them." Her comments were aired on Marketplace, an American Public Radio show broadcast nationwide. They triggered a flood of negative messages on the Huffington Post, a popular left-leaning blog. "Cold hearted witch," read one of the more polite comments, signed by IowaDem. A CNN journalist also attacked Brown. "How it is possible that we have better information than you? Why aren't supplies being dropped in [by plane]? In Banda Aceh, in Indonesia, they did it two days after the tsunami." Another CNN reporter interrupted Senator Mary Landrieu during an interview in which she was praising Congress for passing an emergency aid package. "Excuse me Senator, I'm sorry for interrupting. I haven't heard anything about that, because I was busy these past four days seeing dead people on the street. And when I hear how one politician congratulating the others ... Yesterday there was a corpse on the street which had been eaten by rats because it had been there for 48 hours." If the alarm bells are not already going off in the Oval Office, they should be, because the previously staunchly pro-Bush Fox News is also starting to show signs of disaffection. As one of their reporters was being directed to another area because of the danger caused by looting, he spoke quickly into his microphone, saying: "These people are desperate. Why shouldn't they try to steal water and food from us?" (allikas - http://www.smh.com.au/articles/2005/09/07/1125772563296.html?from=top) see on nii masendav, et siia alla nyyd omi muresid nagu ei kõlbagi kirja panna. vms. polegi õieti teisi. nädalavahetusel siis maraton. :D pärast seda võiks laiemas ringis mingi rahvaga teed juua. ahjaa, mingi veksel sai välja käidud - kui saab 100 luuletust kokku, siis tuleb raamat. praegu on neid 65. näis ;)

Kui võimatud asjad on võimalikud, siis täna on just see päev, mil sellised asjad synnivad. (vol. 2)

vastu ööd ja uniste silmade kiuste on kuidagi kummaliselt sydantsoojendav leida postkastist selliseid kirju: "kallis Kidari! kui Sa juhuslikult tead laulu- ja pillimeest esinejanimega Bonzo (Andrus Albrecht), siis helistas ta täna mulle ja palus infot Sinu kohta. ta tahaks oma järgmisel plaadil mõnda Sinu luuletust laulutekstina kasutada. /---/ " ... kui see nyyd nali on, siis on see kõige julmem nali, mida ma tean, sest pean sellest lauljast lugu. kui see nali ei ole, siis huvitaks mind tõsiselt, milline mu pisikestest salmidest oli piisavalt pikk ja sisukas, et sellest laulu teha. >>naeratab kahtlevalt igatahes seinale pean vist risti tõmbama - mind on alati saatnud vaikne unistus näha mõnel oma luuletusel viisi. paraku ei ole mu muusikaline haridus selleks piisav, et neid ise nikerdada. seni teen ainult lyhikesi salme, et ei jääks hinge piinama, et ise laulda ei oska ..

see on kui déjà vu ...

"Olen kodutu vares. Eluta vares. Kompanjonita vares. Traadil istudes ja vastu tuult karjudes tuleb tahtmine koju lennata. Aga kodu ei ole. Olen kodutu kass. 9 eluga kass. Kompanjone on rohkem kui eemale tõrjuda suudan. Räämas rõdu lillekastis ennast kerra tõmmates jääb mu pilk traadil kükitavale varesele pidama. Loll lind. Uudishimulik, aga laisk. Kõik oleneb suhtumisest. Olen köögivili. Üksiku põlluserva üksik peremeheta köögivili. Pealtpoolt juba särav-värviline, aga külje alt veel toores, noor ja roheline. Tahaks külge keerata, aga ei jaksa. Liig kõvasti on juured maa sees kinni. Mõtisklen nukralt hämaral õhtul lehe all ja jälgin varest ja kassi. Kummalised elukad. Kadestan neid nende liikumisvõime pärast. Hoian sõrmega varrest kinni ja lõdisen omaette. Kardan pimedust. Külm on." Kui võimatud asjad on võimalikud, siis täna on just see päev, mil sellised asjad synnivad. Mu tuba võttis hommikul minu jaoks aktsepteeritavad mõõtmed (ma viskasin nimelt kõik asjasse mittepuutuva välja ja ruumi sai niipalju, et võiksin toa teise serva ballisaali teha) ja Rasmus käis minuga koos katusel vaatamas, kaugele paistab. Väga kaugele ei paistnud - udu oli. Ikkagi kena.

mul pole maasikaid

käisin rattaga linnas Miia synnipäeval. kõik oleks olnud justkui tore, aga tagasi tulles autost ratast välja võttes ja sellele esiratast alla kruvides jäid pidurid peale. ja JÄIDKI peale. :((( ma ei saa ju homme nii sõita enam. midagi teha ka ei oska. peab "teadmamehe" ära ootama tallinnast.

>>ohkab

tegelikult on september lahe kuu (kui nohu ja kerge kylmetus välja arvata). värviline. jälle yks hetk, mil ma igatsen endale fotoaparaati. leidsin täna posu mustvalgeid fotosid, mis ma (vist) umbes poolteist aastat tagasi tegin. ilusad on. kisub veel tegema, kuigi sinna ei jää peale värve. jääb varje ja .... vanaaegsust. :) rohkem lugu kui pilti.

"ei"-päev. või muud kummalist.

esimesed septembrid tuleks ära kaotada.

ehmatavad ajarännud

appi. keegi on aja ära varastanud. käisin eile Rasmusega Helsingis aega taga otsimas - mida pole, seda pole. olid lõbustuspark (linnanmäki) ja loomaaed (korkeasaari). olid kaslased, troopikaloomad ja kummalised puud (ja palju muud) ja nad kõik elasid kivisel põhjamaa saarel. hämmastav. ma olen seal 2 korda käinud ja iga kord hämmastun aina enam. olid ameerika raudteed ja vaaterattad, ja kiire metroo, ja trammid läksid segamini enne laevaletulekut (äärepealt oleks maailma otsa sõitnud). ja vesivillid, sest palju oli näha ja ilm oli hea. mitte nagu eestis, kus meid ootasid ees tormiga maha sadanud puud ja öösel kolisevad katused. halastamatu värk. hannu mäkelal on head lasteraamatud. eriti jutt tydrukust, kes õnne otsis. constantine ja riddick on märksõnaks filmide juures. hakkasin täna mõtlema, mida tähendab igatsus. kas seda, mida keegi on kunagi öelnud? teinud? mida ise oled tundnud? avastasin, et mulle ei meeldi, kui mind igatsetakse näha. ma juba aiman, mis mu hirmu taga on. ma tunnen ennast aeg ajalt teistest vähemtegijana, mitteilusana, mittetargana. ja alati, kui ma tunnen, et hakkan sellest sodist yle saama, siis tekib ikka keegi, kes mul mõne puuduse leiab. miks ei taheta inimesi häid "otsi" kiita? pole mul siis neid? ma ei taha, et keegi igatseks luuserit. ma pole luuser. lihtsalt, ärge igatsege mind, kui tegelikult muud tahate. :)