see ei ole võistlus! nautige Lõuna-Eesti loodust! (rattamaratoonari pihtimus)

mu silmad olid kell 7:15 klõpsti lahti ja enam eriti kinni ei läinud. pooleldi tukkudes ja undki nähes yritasin mitte mõelda eelseisvale maratonile. "Sa sõidad selle 2 tunniga ära." arvas Antti. nii vähe harjutanud. ja natuke hirm. aga ilm oli ju ilus, oli päikest ja tuult. toppisin ennast riidesse ja jäin Anttit ootama. kell muudkui tiksus ja tiksus, aga teda ei tulnud. kella oli ta maha jätnud ja telefoni samuti. "Kas ta ikka jõuab?" - mõtlesin murelikult. kellaosutid lähenesid pöörase kiirusega 12-le. 13:00 on start. pööritasin silmi ja tõstsin oma numbrimärki kotti ja kotist välja ja siis jälle kotti jne. "Ma ei saa klippe kyljest ära" - porises Antti, kui ta tavaliste pedaalidega poest tagasi jõudis ja neid klippide vastu vahetada tahtis. kui spetsiaalseid kingi pole, siis tuleb pedaalid panna ja neil ta järel käiski. minul jälle ei hakanud spidokas tööle. ja ei hakanudki ... ka teise ja kolmanda vahetuspatareiga mitte .. kell oli 12 läbi. tormasime autosse ja sajaga Otepääle. fliis selga, kiiver pähe, number kylge ja starti. natuke piuksusin veel Antti suunas, kes jäi teisele poole väravaid (ta nimelt liitus hiljem minuga rajal - "piletita", nagu ta ytles. trenni tegemiseks.) teemal "Ma tahan koju. Kas ma võin ära tulla? Siin on nii palju rahvast ja mul on hirm." (mul on nimelt mingi kummaline foobia, mistõttu ma ei kannata väga suuri rahvamasse ... :S) 13:00 - ossa pagan! :D seda ei saa seletada, seda peab ise kogema! "nyyd rootslased tuuleevad myyrinal kõikk :D" - selline laul olla Pipi Pikksukal olnud. väga ehe seletamaks seda, mis seal rajal toimus. pori, saepuru, heinamaa, liiv, veel pori, lombid, lehmad ja hobused kummalgi pool teed, järsud langused ja õnneks veidi vähem järsud tõusud. ja hullumoodi ratastel siblivaid inimesi. ja kanu. just. ratastel kanu. esialgu nägin ainult yht sellises kostyymis inimest ja hirmus lõbus oli tema sabas siblida. hiljem mõtlesin, et näen kahekordselt, aga ei - neid kanakostyymis inimesi oli veel 5 :D esimesed 6 km litsusin nagu hullumeelne, kiirelt-kiirelt, sest jube vahva rada oli. ja siis olin äkitselt siruli maas nagu kirjamark. ja pysti ei saa - niikui pysti tõusen, hakkab paha ja syda lööb kõrvadest välja .. :( esimese laksuga oleks tahtnud pooleli jätta. ma kutsun seda nyyd Florida syndroomiks. sealne arst käskis mul sellisel puhul pikali visata nii, et pea oleks võimalikult madalal. rattad ja inimesed vihisesid minust mööda nagu unes. Antti kõrgus mu õlgade kohal ylespoole, nagu ingel Gabriel, ja soovitas kõvasti kaasavõetud spordijooki juua. olin seal maas niimoodi umbestäpselt minuti, jõin oma isu/janu täis, haarasin seejärel oma ratta ja kimasin ylejäänud 25 kiltsa läbi, nagu poleks elus muud teinud, kui ratast sõitnud. esimeses toidupunktis otsisin ma elu eest hapukurke :D täiesti viimase peal pruukost!!! lõbus, maitsev ja andis jõudu ka. kanad olid oma mahlatopsidega kenasti päikest võtma visanud. kohe selle järel (sõidetud sai olla vast oma 10-11 km) helises anttil telefon. yldse helises see tal 3 korda. ta sõistis yldse nagu pyhapäevamees - hingeldamata, söömata/joomata, telefon kõrva ääres .. väga kummaline tegelane. aga edaspidi muutus me sõit tiba mornimaks, uudised sealt pisikese aparaadi seest polnud teps mitte head. Märtin ja Park. ja surm. :( sa pyha pyss, kus mulle meeldivad mäed!!! :D vihiseda sealt peaaegu pystloodis alla, ise pysti ratta kohal ja kisada "Yeeeehawwww!!" teise toidupunktini kimasimegi nii, ja alles sel hetkel panin tähele, et Anttil olid ikkagi klipid all, kuigi ta oli lubanud need Hawaii Expressis ära vahetada. Antti irvitas ja ytles, et kenake noor näitsik oli myynud talle kaks sama jala pedaali (?!) :D hapukurke enam ei olnud :( krabasin siis tyki leiba ja surusin selle soola sisse ... keele viis alla. mahla, jõujooki ja vett peale ja läks jälle. viimastel kilomeetritel arvas mu käiguvahetaja, et tema on nyyd väsinud, ja et mu jalad võivad ka ju vahetevahel tööd teha :S :D ehk siis mõnest mäest läksin yles joostes. mis teha. mu ratas on arvatavasti naissoost. ;) enne finishit saadeti mu "piletita kaaslane" ja kaitseingel viisakalt vasakule kõrvale ära. tänan teda. olla mu kõrval 31 km, vaatamata mu kisale ja villale - minu igavene respekt ses suhtes. ja oligi kõik. medal kaela, ajamõõdiku kiip ratta kyljest ära ja suppi-kohukest-vahvlit sööma. naeratasin mõtlikult, kui kanade yhisfinishit nägin :) praegu on kell veerand 2 öösel, aga und ei ole. energiat tundub veel yle olema.või on hoopiski yleväsimus. go figure .. teises toas, mu raamaturiiulis lebab medalike ja selle kõrval diplom: K.R., 31 km, aeg 2 h 5 min. kentsakas on olla. järgmisel aastal jälle ? :D tundub nii.