*hirm?*

teritasin pliiatsi ja hakkasin lugema. Pulverit. see on ainuke raamat, mille sisse ma lubasin endal midagi kritseldada. pahad inimesed teevad nii. otsinguil inimesed miskipärast samuti. lõplik kaotus on see, mida tunneb kaotaja. see, kes läheb, tunneb just vabadust. ykskõik siis, kuhu ta läheb - siin või seal ilmas. see on otsati eilsest filmist, aga otsati ka elust. inimesed lähenevad, inimesed kaugenevad. mis oli, see jääb. - lapsed. kas sina ei tahagi? miks te ei tee? kas teil plaanis on? ... ma ei tea. ma päriselt ei tea. ma olen pähe võtnud, et ei tahaks lapsi väljaspool abielu. järelikult ei ole plaanis. teiseks peaks nende saamiseks tõenäoliselt fyysiliselt ka veidi pingutama. ma loodan, et ma ei ole oma 10 aastasele jõmmile koormaks. jah, miskipärast ei tunne ma ennast mitte niivõrd emana, kui sõpsina, aga selline mitmevahel olek ja ringitiirutamine, nagu mulle jumalast kaasa antud on, võib olla lapsele ysna väsitav. ja pealegi - mängukaaslast talle enam niikuinii saada ei õnnestuks - tema mängud toimuvad teises reaalsuses (selle sees, mis on omakorda plastmassist kasti sees), mitte enam liivakastis. ja pealegi - kõik teised saavad. see on ju sama hea, kui ise saada. õnnelik olla saab ka omamata, teise õnne tundes. - aeg on õhukeseks kulunud.

---------- muusika: taas Donnie Darko soundtrack film: "Kiri pudelis" INXS. kunagi kuulasin, peaks vist taas.