*maniakaal-depressiivne särasilm käis vabaõhukinos*

Ma mõtlesin ümber. Nagu alati, siis kui mul on (eriti just laupäeviti) palju plaane ja mitte ükski neist ei taha teoks saada. Lõpetasin oma musta kleidi õmblemise ning käisin peale pimeduse saabumist Antti vanaema aias põldmarju söömas. Pimedas kobamisi marju süüa - see on nagu ekstreemsport. Kes ei proovi, ei tea, mida ma silmas pean. Raekoja platsil olid toolid. Ilmar Kruusamäe vaatas filmi ja mina vaatasin teda. Ja filmi. Ja seda, kuidas filmi vaadati. Ja siis läks kõik kirjuks. Nõjatasin pea Antti õlale ja jõin oma kuuma šokolaadi. The Lost City / USA 2005. Ainumas film siis tARTuFF'i raames, millel ma nägin ära keskosa, sest ma jõudsin peale algust, ning pidin lahkuma enne lõppu. Sellisteks asjadeks peab olema aega. Andke mulle aega, palun.