*was it safe?*

"Mees, kelle nime kuuldes kidari hakkab mööda tapeeti yles ronima." - ytleks Antti. Jahh. See ta on. Minu Akordionijumal. (Leidsin youtube'st mingi näite, aga see postituse võrra kõrgemal. Kass, kes harilikult sellist asja kuuldes kuhugi pappkasti või tabureti alla peitu poeks, tuli ja pani oma kõrva vastu kõlarit. Amazing. Aga, samas - järvemuusikal jäid lapsedki tema saatel kenasti magama ...) Sedakorda nägin ja kuulsin teda siis Leigol. Teda ei saa kirjeldada. Seda ei saa kirjeldada. Aga siselavale tagasi, ära selle tule ja vee ja vaatemängu juurest ma teda enam mõelda ja näha ei suuda. Maaleht kirjutas enne esinemist:

"Esmakordselt kõlab tänavu mitmemõõtmeline, nn surroundheli – kuulaja tunneb end helidest ümbritsetuna justkui muusika sees. See oli peaesineja, maailmakuulsa akordionisti Kimmo Pohjoneni tuleku tingimuseks."

Ta võtab alguses tavalise õhuklahvi ... ja tõmbab lõõtsa ... ja see ÕHK pahiseb sinust läbi nagu liiga suur hingetõmme, mida sa hingata ei jaksa. Kui ta tõmbab yhe noodi, siis keelpillikvartett otsekui taandub selle ees ... need väikesed sipelgad, mis su turjakarvad turri ajavad, on otsekui pystihullud. Publik ei iitsata. Publik ei plaksuta. Pool publikust neelab seda etendust, nagu sõltuks sellest nende elu, ning teine pool on liiga väsinud kõigest eelnevast, sest Kimmo tuli lavale alles mõniteist minutit enne sydaööd. Võib ka olla, et just sellepärast lahkusid pooled inimesed enne lisalugu (nad ehk ei lootnud seda enam või ei jaksanud istuda, sest väljas oli tõesti jahe), aga need, kes jäid, tantsisid ja kuulasid pystijalu, ning aplodeerisid talle võimsalt. Mul on hea meel, et ta käis, tuli ja oli. :) P.S. Emiliana Torrini hämmastas mind oma lauludega kõige võluvamal moel. Tema "ajasin lamba alla", "kaotasime kitarristi lennujaamas ära" ja "punch in the face" stiilis chat'i juures ei häirinud isegi see, et ta vististi ei teadnud, et mikker väga tundlik on, ning tema teatraalne lavale sylitamine tagumistesse ridadesse ära kuuldus. Staar siiski. :7 P.P.S. Marilin Mazur Trio - oli hea ja kummaline ja põnev. Selle jaoks jäi kahjuks keset järve olev lava liiga kaugeks. Seda muusikat peab tundma oma sõrmeotstes. Silm ihkas näha laulja miimikat. Ahh, kuidas ma oleksin tahtnud, et mõni ekraan oleks kusagil pysti olnud! Ja ilm püsis! Ja tuli huugas .... :) ja sääski ei olnud. Rohkem küünlaid, kui silm seletada jõudis, vees ja taevas. (pilvede vahelt andsid oma efekti taevatähed ja kuuvalgus. kolm langevat tähte. ma soovisin, et oleksid olnud seal.) Rohkem lõkkeid, tuleskulptuure, vaatemängu ja valguspeegeldusi, kui nägemismeel suutis salvestada. Vein oli puudu. Sõber oli puudu. Muus osas - täielik tunnelikogemus. :)