*falling apart*

Hirmuunedega on kummalised lood. Kõige hirmsamad uned ei ole need, kus keegi ajab taga, koliseb ja myriseb, ukse taga kraabib ja rohelist, radioaktiivset, öös helendavat tatti pritsib. Kõige hirmsamad uned on hoopis need, kus sinu endaga midagi toimub, sinu enda kehaga. Kus sa laguned koost ja pudened tykkideks ja tunned selle kõige juures päris reaalset valu. Unešoki seisundist välja ka kuidagi ei saa. Silmad tegin lahti kella kolme ajal, keset pilkast pimedat ööd. Vaatasin lakke ja hingasin sygavalt sisse, peaaegu pisarateni. Heameelest, et see oli uni. Lugesin veidi ning kell 5 vajusin uuesti uneilma. edit: Järgmine uni oli ideaalne, kuigi veidi põgenemismaiguline. Armas ja agressiivne. Punkarlus lööb minus ikka veel välja - vähemalt unedes.