*Hullude memmede kyla*

Kõigepealt nägin ma und. Mitut und. Lahtises autos ringi kihutamise, võidu ajamise, autos ringi lehvimise (mina ei olnud roolis), sõidutrikkide ja erinevate lõpustaadiumitega unesid. Viimane kihutamine lõppes yle kai ääre vette kukkumisega ning vaevu vaevu pinnale pääsemisega. Mu jala ymber oli õhuke (punane?) nöör, mis oli sõlmes, ning otsapidi uppuva auto kyljes. Yritasin end lahti päästa. Ja siis ma avasin silmad ja seinakell oli saanud pool kymme. Olin pahur, et kell ei helisenud, ning ajasin ennast voodist välja äratuskella juurde (ilmselge lootusega, et ehk on seinakell öösel seisma jäänud ning seetõttu vale). Ka see oli pool kymme. Ma olin sisse maganud. Pool tundi oli juba kestnud mu tööpäev ja mina panin ennast alles kodus riidesse. Mõtlesin just, et peaks isa yles ajama, et temaga linna saada, ja kuidagi teada andma, et ma hilinen, ja hirmus häbi oli. Ja siis ma tegin silmad jälle lahti ja kell oli pool kaheksa. Ja äratuskell hakkas just helisema ja samuti ka mobiil, mida ka hetk tagasi kirunud olin. Ja siis oli tõeline "mida hekki ?!?" tunne, et mis päev siis lõpuks on ja mis kell on ja mis värk on. :S Uimase öökulli olemisega vinnasin ennast bussijaamas bussi peale ja sain seal Eriti Ohtra Energialaksu. Olin kaasa võtnud Murphy seaduste kogu, aga ei saanudki sellesse syveneda, sest ... Ma olen vanemate inimestega harjunud. Ma ei vaata hirmunult, kui neid aina enam ja enam hommikuti bussi peale ilmub - erinevatest kyladest, erinevatest peatustest, sest, eks ole, apteegid ja turg ja ametiasjad ju ja värgid. Millal muidu, kui mitte kell 8 hommikul. Täna hommikul siiski tuli mitmest eri peatusest peale kummalisi memmesid-"asjaajajaid", kes alustuseks yksteisele head kuld- ja hõbepulma-aastapäeva soovisid, mille peale kolmas memm seletas, et tal on roostevaba pulma-aastapäev. Mida linnale lähemale, seda enam tuleb ette peatusi, kus inimesed mitte ainult ei tule peale, vaid lähevad ka maha, ja siin tuli esimene latakas: "Issand, yks tahab maha minna!" karjatas yks memm, ja seletab siis vaikselt edasi, et see polevatki yldse veel tema peatus. Muigasin. Vaiksem lobisemine .. kuni järsku : ".. ja siis ma mõtlesin, et lähen ja virutan tal selle viimase hamba ka veel suust välja, mis tal seal eksisteerib .." seletas yks memm kübara ja päikseprillide lehvides. Alllrighty ... nihkusin vaikselt uksele lähemale. "AArrrrmastus on seeee...." tuli sealtsamast järsku valjuhäälne laulujoru. Väljusin. Palun, (PALUN) öelge mulle, et teistsuguseid vanainimesi on KA olemas. :) Totterlõbus irve kogu päevaks oli paraku selle hommikuga garanteeritud. ------------------------- Murphy seadustest omakorda niipalju, et kui kellestki on võimalik valesti aru saada, siis temast ka päris kindlasti valesti aru saadakse. See kehtib minu puhul hetkel, nagu rusikas silmaauku, ja kõik, kes tunnevad, et ma olen neid viimasel ajal valesti mõistnud või kuidagi muidu imelikult käitunud, palun, andke mulle sellest teada. Ma nimelt hetkel arvan veel, et kõik on täiesti korras, ja et nii ongi hästi ja ilus, kuna keegi vastupidist ei tunnista. Aga miski mu sees ytleb, et ... kusagil on ikka väga valesti. :D edit: Terve reedene päev Jõhvis osutus üllatuslikult inspireerivaks, peaksin vist tihedamini sinnakanti sattuma. Rasmus on mingite lisafeatuuridega mu mozilla ametlikult tuksi keeranud ja kergelt ta sellest ei pääse.