*maniakaal-depressiivne särasilm käis matustel*

"Te olete siin kõige vanem inimene ..." Kortsutasin kulmu. Teenindussfääri inimene ja niimoodi tuleb ja sutsab mulle ära kohe pühal unisel pühapäevahommikul. Jahh, hea kyll, ma nägin suhteliselt viisakas välja oma mustas kleidis ja rangeilmelises meigis, aga siiski. "... aidake mind." Vaatasin talle siiralt otsa. See on buss. Bussiga sõidab bussijuht. Kuidas saan mina teda aidata? Mu kõrvale istuma sadanud noormees palus salvrätikuid, ning reisisaatja pahvatas: "Ma ei teeninda praegu!" Pool 9 pühapäeva hommikul busse ei lähe, seega mõtlesin, kuidas võimalikult kiiresti kokkulepitud kohtumispaika jõuda. Pool tundi oli aega mõelda ning inimesi vaadata. 80 % Tallinna sõitvatest noortest olid tulnud eelmisel õhtul toimunud Freedom Parade'ilt. Venekeelsed ning "jumalteabmismeelsed". Igatahes väga väsinud inimesed. Bussis oli jahe, sest katuseluuk oli lahti. Ühe neiu palvel käisid kolm noormeest eraldi seda kinni sikutamas, ning alles viimasel oli selleks piisavalt jaksu. Ja siis tuli reisisaatja ja sikutas selle uuesti poolenisti lahti, ning seejärel pöörduski minu poole. "Palun hoidke sellel ülemisel korrusel silma peal. Kui midagi on, siis kutsuge mind. Ma ei saa kogu aeg siin üleval olla, aga eile ei saanud ma nendest noortest siin jagu." Minust tehti minutiga lasteaiatädi. Noormees mu kõrval luristas õnnetult ninaga. Võrreldes ülejäänud kirju seltskonnaga nägi ta väga hea ja soliidne välja ja ehk sedavõrd õnnetum. Mõtlesin, et otsin talle oma kotist midagi, aga juba lippas reisisaatja taskurätikutega kohale. Vaatas mulle veel korraks otsa ja haihtus siis. Alla. Peitu. Buss liigahtas paigalt, ning noortest said hetkega laibad. Nad magasid Tallinnani. Rumal tädi. Kes siis järgmisel hommikul enam teisi segada jaksab. Aga kaks istet minust tagapool istusid kaks itaallannat, kes ainsana terve sõidu ajal häält tegid. Nende hääl kõlas seda valjemalt, mida enam nad kartsid, et sõidavad surnukuuri autos. Nende naer kõlas umbes nii, nagu võiks naerda hobune, kes on kogemata võitnud lotoga miljoni, ning on sellest minestuse ääre peal - (Hõhõhõhõhõõ.... Hrõõõnk, hõõrk, hõkkk.) ja mul hakkas imelik. Ma tahtsin magada, aga ma ei saanud, sest need naerulembesed itaallannad naersid kõike, mis vähegi teeservas naljakat oli, ning rääkisid vahepeal valjult telefoniga ... Bronto ... bronto... Läbi une kostus muusikat. Minu istmenaaber vajus mulle kogemata põlvedega sylle ning mul tekkis palav soov talle kyynarnukiga ribidesse tonksata. Sellega mu kummaline pühapäev ei lõppenud, vaid algas. Aga vahepealne jääb kuhugi õhku rippuma. - Me saatsime Rei Valhalla väravatest sisse ning istusime seejärel tunde Reval Café's. Ainult meie kolm.