Lend läbi.

Selleks korraks on vsjoo. Ei ole midagi rohkem kirjutada siin. Läbi kukkus nohh. Aga muidu oli Pärnus ilus. Et ma sinna ka kunagi suveajal ei satu. :D

täna sadas 7 x lund.

Lahe on, et on asju, millest ei saa kunagi teada, kuidas need lõppevad või lõppeda võiksid. Ma tahaksin, et neid oleks rohkem .. rohkem poolikuid suhteid, rohkem kummalisi sõpru, rohkem huvisid ja tegemata tegusid. Et kunagi, kui päike mulle loojub, saaksin ma juurelda selle yle, kuidas kõik järgmises elus edasi läheb.

Kas on ketserlik tahta armastada kõiki oma sõpru yhepalju? Ma ei ole õppinud kedagi teistele eelistama. Võib olla. Kunagi. Mu silmadel on alati valus enne magamajäämist, sest eelmise õhtu uned torgivad neid. Ärgates on hommikud auklikud ja rusutud. Päike paistab kildudena. Iga päev luban ma endale, et täna ei tule ängi. Valevorst selline. :)

[whatever] Ma ei näe enam hästi oma teed. Ma ei kuule oma maailma. Ma ei suuda rääkida teiste sõprade keeles. Ma tassin paaniliselt kokku sõnaraamatuid ja kirjutan plaate. Istun oma armsama syles kogu aja, kui võimalik. Kool jookseb must mööda, töö jookseb mööda, pere ja elu jooksevad mööda. Jooksu pealt näen sõprade naeratavaid nägusid ... jääb ainult tee.

Loe uuesti esimest lõiku.

p.s. Sain jälle Chicagost kirja. Kutsuvad. Aga ma ei tule ju tagasi, kui lahkun ...

Söösta, katan!! :D

Seekord siis metsareportaaž. Naiskodukaitsega siksakis üle ja ümber Vooremäe, söösthüpped, mudas roomamised (relvaga loomulikult), maskeerimised, veetõkked (looduslikud ikka - botastest palju kasu ei olnud), takistusjooks, lõkke tegemine vihmamärjal rajal, rividrill, sõnumi meelespidamine, haavatu kandmine ja esmaabi andmine, pähklipakk ja shokolaad ja vettvettvett. Aga oma kaaslastega läheksin ma luurele kyll - eeldusega, et ise neile relva ette ei hyppa. :D

mis mõte on?

Mis mõte on klaaskuulil, kaartidel, täringuil, käejoontel .. ? Aega ei muuda. Minevikku tagasi ei too. Mälestusi osta ei saa, müüa samuti mitte. Respect. Kulda ei ole päriselt olemas. Meie silmad muudavad kullaks selle, millest me soovime, et see kullaks muutuks. Sama kiirelt võivad me silmad muuta millegi poriks või sõnnikuks. Elu on õpetanud, et kõike ei saa võtta ainult peaga ega ka ainult südamega. Kuskohas teha vahet, millal on instrument õige? Jumal, kui ma teaksin. Abiks on armuda voolamisse. Vooluga kaasa minna ja samas ise sõuda, endale ise teed tehes.

vaikust kuulata ei oska tahta :)

blogi ymberkolimise aeg. võib olla lõpuks ometi yks koht, kuhu ma enda luuletusi ei pane. kuhu ma enda pilte ei pane. kirjas vaid see, mis mind mõjutab. need pildid, mis mind loksutavad. pagan, mu ego on ikka suur. hilisem märkus: kirjaliku loomingu ylespanemisest loobumine on raske katsumus. las jääda pealegi.