"... kord saavad niidud rohelust täis :7 .."

Tõde on relatiivne, aga igal juhul olemas.

esmaspäev, september 26, 2005

houston, we have a problem ! :D

Rasmus ja 10 aastat. Happy people. :) Synnipäev. Poiss ise muidugi pealinnas. Lähen siis pühapäeval talle bussi vastu .. .. ja tuleb mees Tallinnast tagasi, SUUR karp kaenlas - lennukimudel. :P Kingitus. Airbus A330-300. Emme, paneme kokku, ytleb. Loen pealt - level 3, ca 100 plastmassijublakat. Aga mis see siis ära ei ole, mõtlen. Teises kotis on pintslid ja värvid ja liim. Laotan lehed keset toapõrandat laiali ja panen väikse heleda lambi pea kohale põlema. Hmm .. ytleb, et midagi on justkui veel vaja - kääre, viili, pesulõkse, pintsette, teipi ja kummirõngaste moodi venivaid asjandusi. Ema manikyyrikarp saab tyhjendatud (kyynekäärid, pintsetid, kyyneviil), kuskilt sahtlipõhjast leian kaks rulli kingipakkide jaoks mõeldud peenikest teipi ja nöörilt kolm pesulõksu. Kraabin kõik vajaliku kokku ja asun tööle. Algul ei suuda otsustada, kas kõigepealt tuleks väiksemad osad ära värvida ja siis kokku panna, või enne kokku panna, ja siis ära värvida. Hmm. Proovime värvides. VIGA NUMBER 1. Hilisemal liimimisel selgub, et värv läheb maha ja laiali ja asjad ei kleepu kokku. Aga mul on vaja muidugi ka kõik yhe ööga kokku saada ju. Sest pärast jääb seisma ja jääb ja jääb ja jääb .... lapselastele .. Kui ma olen tund aega esimest telikut kokku pannud (see koosneb nimelt 8-st mikroskoopilisest osast, mis kõik tuleb eraldi välja lõigata, siledaks viilida, pintsettide abil yksteise kylge liimida ja värvida .. ), siis avastan, et olen ära kasutanud kõik vandesõnad, mida ma vähegi tunnen ja mis vähegi syndsad on. Tykid lendavad pintsettide vahelt toa teise otsa ja silma ja juustesse .. koos liimiga loomulikult. VIGA NUMBER 2. Kyyntehoolduskomplektis olevad pintsetid nii peene kaadervärgi juurde ei sobi. Teliku panin kokku tegelikult lumivalgena. Siis hakkasin värvima ja avastasin, et pintsel igale poole ei ulata, ja rataste jaoks ei ole musta värvi, ja hall on nii hele, et peab mitmekordselt värvima, et piisavalt tumedad rattad saaks. Ja siis ei kuivanud rattad ära ja telikut lennukikere kylge kinnitades tulid rattad alt ära .. (loe:kleepusid pintsettide ja sõrmede kylge). Kui kabiini istmed kleepisin, siis mõtlesin, et oleks võinud ju istmed ka ära värvida. VIGA NUMBER 3. Lennuki sisemuses ei tööta pintsel sugugi nii osavalt kui väljaspool seda. Kell oli umbes sydaöö (alustasin kell 9). Kere kokku panemine. Liimimisel olen juba palju osavam, sama ei saa öelda paraku värvimise kohta :( Kõik osad, mis said ette ära värvitud, keelduvad liimile allumast. Vaatan juba hirmuga veel kahte telikut, mille osi on veel rohkem ja need on veel pisemad kui esiteliku omad … (neli ja neli ratast esiteliku kahe vastu) Kella kolme paiku avastan, et osi on oluliselt rohkem, kui mulle vaja on. Kortsus kulmu saatel asja uurides selgub, et oleks ka telikuteta variandi kasuks otsustada saanud. Rattakoopa luugid kõik puha olemas. :S (tohh … nyyd nad siis ytlevad, kui mul esitelik juba 14-ndat korda kylge on liimitud ja seekord ka kylge jäänud … ) Tiibade juures avastan VEA NUMBER 4-ja – pisikesed odavad plastmass-pesulõksud ei pea kedakuraditki kinni :( Ohkan ja kasutan emakese looduse poolt antud jõudu. Umbes viie paiku panen viimased telikud alla (väikeste kadudega, sest poolte osade uut asukohta ei suuda ma parema tahtmise korralgi yhegi skeemi järgi tuvastada), olles enne seda välja õngitsenud juba kokkuliimitud lennuki kerest sinna sisse kukkunud tagumise luugi. Mootorid, mu suurim hirm, saavad kyll suurema vaevata kokkuliimitud, vaatamata eelnevale värvikorrale, kuid neid tiibade kylge kinnitades murduvad yhe mootori “nagad”, ning ma pean taas kasutama fantaasiat ja jõudu, et lennuk enne vastvalmimist yhekäeliseks ei jääks. VIGA NUMBER 5 tabas mind värvimistöödel. Pisikese detailide värvimise pintsliga ei ole mõttekas hakata suuri tiibu plätserdama. Tulemus on justnimelt plätserdus. Kuna ma ei teinud sõjalennukit, ning maastikuvärvus ei olnud eesmärgiks omaette, siis alates teisest tiivast maalasin edasi suurema pintsliga. (Lõppkokkuvõttes vahetasid tiivad veel oma 2-3 x värvi, sest ma ei olnud yhegi lahendusega lõplikult rahul.) Iga pintslitõmme aga saab hukatuslikuks mu värisevas käes .. tulemus on yhevärviline sebra. Otsustan, et tuleb yle värvida, maksku, mis maksab. VIGA NUMBER 6 – akna lahti tegemisega ei pea ootama seni, kuni värvi- ja liimilõhnast silme eest mustaks kisub. Olles kella 7 paiku juba jumalteabmitmendat korda kere yle maalinud, teen väikse kohvipausi, söön jäätist ning kuulan, kuidas inimesed varahommikul tööle jalutavad/sõidavad ning keegi vene aktsendiga proua oma Tommit tuppa vilistab ja hõigub. Avastan, et olen kyynarnukkideni mingi värvisegugaga koos (nagu metalsetes toonides vikerkaar), ning põgenen vannituppa. Saatsin Rassu vahepeal kooli, olles teda hajameelselt uuesti kogemata synnipäeva puhul õnnitlenud (sain selle eest kingiks lõbusa nakkava naeru), ning asusin taas lennukit uurima. Vesipildid ju. Minu maiteamitmes hirm, sest need lähevad alailma kortsu. Ahhhaaa, avastasin vesipildi järgi, roheline tuleb liiga palju lennukiakende alla .. peab uuesti valge värvipotsiku kätte haarama ja yle värvima. (imestan ise vaikselt, et miks värv osade kohtade pealt juba iseenesest maha ei kuku – kiht on lihtsalt nii paks :P) Kui alguses ei tahtnud telikud kuhugi kylge kinni jääda, siis värvimise ajal oli vastupidi .. lennukit oli võimatu keerata, sest rattad kleepusid ajalehepaberikylge kinni, olgugi, et värv oli enne seda tunde kuivanud. Nyyd kuivab lennuk mu triiklaua peal ja ootab vesipiltide kleepijat .. mu jaks lõppes lihtsalt hetkel ära. Ja muid asjatoimetusi on lõppeks ikka ka. Koolid näiteks. Justnimelt mitmuses, sest ma lähen täna Rasmuse kooli ka, lahtiste uste päevadele. Kõige selle võitluse tulemusena on mind terve hommiku saatnud vaimust vaevatud mõte – kui keegi veel peaks mulle sellise “plastmasspuzzle” majja tooma, siis ma kõigepealt löön selle talle pähe kinni, siis palun viisakalt koju viia, ise kokku panna ning ära värvida, ja siis tagasi tuua. Või .. Kas võib olla, et peale sellist unustamatut ööd värvikaifis ning sõrmede kyljest plastmassjubinaid maha kraapinult, hakkab see asi mulle hoopiski meeldima ? Krt teab. Iseenesest ilus kink.