loomine kui tundmise aseaine. (loon, järelikult tunnen.)

"ära vali oma lemmikut pilvede hulgast," sõnas tydruk, "vali midagi pysivat. vali kuu või päike." "aga ma ei saa ju nii, et sa ette ytled," ajas poiss vastu. "ma tahan ise tunda!" "pilved tulevad ja lähevad, yks on silmist ja teine juba silme ees." muigas tydruk. "mõnikord on taevas yleni pilvine, siis aina vaatad neid ilusaid siniseid valle ja valgeid servi, nad on nii säravad ja graatsilised, et viivad sult mõistuse. sa viskad selili murule ja jääd neid ainiti vaatama, unustades päevased toimetused. aga pilvitu taevaga on kerge olla, kas kuu või päike pidevalt saatjaks sul. kas sa ei taha endale olemise kergust?" "aga kui ma tahan vikerkaart?" uuris poiss. "teda ei saa keegi. iialgi." ohkas tydruk, "ta paistab meile kätte vaid siis, kui päike yritab tulutult pisaraid peita. sest vikerkaar ei lõppe ega alga kusagil ... teda nagu päriselt polekski. ainult su silmades." kui sa nihutaksid veidi oma sinist rebasteklit, siis ma paneksin oma pea su õlale. ja, jahh, ma olen su valikuga rahul. :) ma armastan. ja olen armastatud. ja seda on hea tunda.