Kõik pole kuld, mis hiilgab. Mõnikord hiilgavad sõbrad.

Killud toovad õnne. Aga yhe presskannu võrra olen nyyd vaesem. Mitte, et ma nyyd eriline kohvidante oleksin (minu ema väljend kohvi juua armastavate naisterahvaste tarvis), aga lihtsalt kurb. Ja kes neid klaasikilde ikka niiväga armastab, tegu pole ju värvlise klaasiga, läbi mille päikest või pilvi saaks uudistada. Homme on päiksevarjutus, pyyan mitte maha magada. Õppima peab. Kõik muu on nii, nagu ennegi ... (kui mu liigne "blogide kommenteerimise vajadus" välja arvata. ma pean veel õppima seda ohjeldama.) Be patient. Thnk you. :)