mõtteline osa meist / sõpradele

Mõtteline osa meist öö hingab mulle kuklasse kui ruttan läbi linna on siinseist kõrvaltänavaist saand turvaline paik ma mõtlen - aega on ju küll kuid jalgades on hoogu ei peatu enne väravaid ja maja, päevinäind sind pole siin kuid ma ei ole kurb kord uksel seistes naersime sind mõttes suudlesin sa pilgutasid silma öeldes ”Tulen ma ju jälle” ning põse vastu minu külma põske surusid nii tulen juba üsna mitu aega nii tulen juba üsna mitu ööd et anda sulle suudlus see mis minu mõtteid painab et siduda su ümber uneilmavööd ... Sõpradele kannatust veidi peagi ma lahkun sõbrad, olge veel minuga hingake tasa pidage vastu ööd õppige nautima hinnake vaikust mis saadab kuutõusu tähtede vallatut sadu ritsikasirinat uduseid teid see kõik on hommikuks kadund pisut veel, palun ööbik laksutab juba vaikselt varjude tekkimist näen veidi veiniselt jalutan koju pääsupesadel peegeldub päev ...