Hlynur-lind, ma tean, mida sa mõtled

"101 Reykjavik" tõsiselt hea film. Tõsiselt HEA islandi film. Soojades toonides, veider (et mitte öelda veidi napakas), voolavalt ja armsalt absurdne. Hlynur-lind, eri liikidest lindude - joodiku ja lesbi - poeg. Sinu osatäitja maailm on väike ja samas meeletult suur - sinna mahub lihtsalt nii palju ja see palju tuleb kõik korraga. Umbes nagu purskav vulkaan või tõusulaine. Hlynur, sa ei tea, kui palju mehi sinusse mahub. Või tead? Sul ei ole kylm, kui sa kõnnid igal nädalavahetusel mäe tippu surema. Sul ei ole ka nagu päriselt ykskõik. Su elu on karussell kõigi vaatamisväärsuste ja riketega (masinavärgi puhul, eks ole, tuleb ette ikka). Sul on nädalavahetuse peod ja naised. Sul on kasuisa, kes tegelikult on naine (hispaanlanna, kuumavereline Lola!), kuna su ema avastab, et ta on lesbi. Su kasuisa jääb sinult last ootama ja kuna keegi seda ei tea, siis oled sa korraga vend ja isa. Ja oma lapse vanaema "mehe" armuke. .o0(God, this is confusing.) Minu arvamus selle maa filmindusest tõusis kõvasti miskipärast. Kõigis filmides on Islandit yritatud näidata, kui lagedat, jumalast hyljatud maalappi ... and this movie was pure fun. Järelsõnaks: Me naerame, me lõbutseme, me mängime, me armatseme ja armastame, aga lõpuks tunneme me endid ikkagi yksi. Ja selles ei ole midagi yleloomulikku. Me võime endale luua perfektse suhte illusiooni, aga lõppude lõpuks on kaks inimest ikkagi kaks inimest ja neli silma ei näe asju samamoodi kui näevad kaks. Sellega hakkama saamine on tohutu töö. :) Ma olen avastanud, et ma ei otsi perfektseid inimesi. Ma otsin kedagi, kellelt oleks midagi õppida. Mu sõbrad on täis aardeid. Ainult nende valida on, kas nad peidavad neid minu eest või leiavad mind olema väärilise, et oma mõtteid ja tegusid minuga jagada. Parandamatu optimistina loodan õppida surmani. :)