vettinud (ma ytleks isegi, et revolutsioonilisi) mõtteid aurava metsa taustalt

nii. aitab. minu patareid on tyhjad. mu piiritu headus on tilgatumaks ära auranud. mu alatine valmisolek midagi teha kylmus just ära meie kylmkapi sygavkylma alt teise sahtlisse. ja ei, ma ei näinud halba und. ja ei, mind ei häiri, et ma olen yksi. mind häirib, et ma ei oska ennast läbi koolitöö välja elada ja mu looming lonkab, nagu puujalaga hobune. eksperimendi mõttes olen täna võimatu. mis täna?! olen niikaua võimatu, kuni leian, et on, mille nimel rabeleda. esialgu on null. ZERO. viha tuleb välja elada, et see ei jääks organismi hiilima ja kummitama, et siis kunagi mingi totra haigusena välja hypata. harjutame egoismi - ärme ytle enam, kas ja millal me midagi teha saame, ärme vabanda, kui kogemata ei saa, ärme kiida teisi ega puhu neile peale, kui neil on valus. kas ma oleksin selleks võimeline ? kurat, ei tea. kas keegi tahaks teada ? ma ei lase seda kirjatykki kommenteerida, sest mingid paipaidkallikallid vihastaksid mind veel ropumalt täna. inimesed, kes mind tunnevad, teavad, et ma ei suuda yle poole tunni vihane olla ... no, maksimaalselt ööpäeva .. aga nyyd olen niikaua, kuni tuleb keegi ja toob mulle peotäie veel vettimata vahtralehti ja väikse kollase liblika, mille tiibadele on kirjutatud ... no jätku enda otsustada, mis sinna kirjutatud saab. >>võtab muige eest, pusserdab selle kokku ja peidab taskupõhja .. nii. valmis. yks-kaks-läks. ahjaa .. laul ka: "... kyllap ykskord hing saab päitsed valge kitli pikad käised ... "