*koju minnes, klapid peas, öös hea on tähti vaadelda*

Videviku lapsed Ma seisan siinpool väravaid, Sa teisel pool. Küll ulataksin Sulle käe, kuid sa ei tule, vaid vaikselt naeratades viipad läbi õhu. Mu aknast säravad Su poole kirkad tuled. Ma astun uksest välja õhtu hakul ja kiirel sammul ruttan läbi linna. Su tervitus mind tabab alles hiljem, lävepakul, sest hommikuti Sinul aeg on minna. Me harva pikemalt yksteise seltsi jääme, maad mõõtes jalutame videvikuvalgel. Ning igavesti sätendavad tähed meie palgel, kui Koidu-Hämarikuna taas ringiratast käime.