*tõlkimatu serbohorvaadikeelne sõnademäng* ;) ja muud olulist ...

Ma arvan, et yks kena pisike ajusisene translaator oleks kena kingitus kyll, sest ma ei suuda enam ära tõlkida, mida inimesed mulle öelda yritavad. :) jahh, ja interpretaator oleks samuti kena jublakas. Jõuluvana, pane see kirja .. Selle aasta sees on juhtunud jälle nii palju, et ma olen jõudnud vaid yheainsa aasta jooksul taaskord ära elada terve yhe inimese elu. Lugesin Daki blogi ja leidsin, et valdavale enamusele kysimustest võin vastuseks mõmiseda: "mhmh". See omakorda ytleb yhtkomateist - et võiks veidi asu anda endale ja mitte end ribadeks tõmmata tegutsemise, rasmuse, yksinduse (või pigem yksiolemise, sest seda on yle mõistuse palju ette tulnud) ja armastuse vahel :) , sest tema ei taha ribasid. Ta tahab tulevikus ikka vist pigem sellist kaaslast, kes on terve ja tore, vbolla veidike hullumeelne või armsalt pöörane, aga päris kindlasti yhes tykis. Pööripäev on möödas ja mu sisemus on taas pöördunud koos sellega - sotsiaalsuse ja avatuse poole. Aasta lyhim/pimedaim päev on möödas ja nyyd läheb aeg ainult pikemaks, heledamaks, kevademaks. Tahan taas välja ja teed jooma ja tantsima ja muusikat kuulama ja teatrisse ja kelgutama ja linna peale jalutama ja eesti peale ringi sõitma ja ... jahh .. mul on hea meel, sest sel aastal olin mina andja pool. Ma saan seda nii harva olla, ma kohe ei oska kuidagi, sest inimesed pole harjunud, et keegi annab ja - ohoh - ei tahagi midagi vastu. Eksole. Ja siis mul mõnikord hakkab valus neist kahtlustamistest. Aga eestlane on juba kord kahtlustav ... kahjuks. :( A/PH-le viidates, kes omakorda viitas armsale Grisule - selle ljullaga sain ma sel aastal oma kingid kätte kyll. Inimesed mu ymbes on väsinud tõsistest eestikylmamustaöömasendavatalve luuletustest ja tahavad naerda. Ja nad naersid. Ja isa mängis kitarril vene ballaade ja laulis ise kaasa. Ja kes iganes võttis viisijupi yles, sellele ta mängis taustaks kaasa .. ja mul oli nostalgianurk, sest vanasti kui ma väike olin (naer saalis), mängis isa mulle/meile alati kitarri - synnipäevadel, nääridel ja jõuludel - alates konnalugugudest ("kivil istus väike konn", "need konnad on", "sauna taga tiigi ääres" - ärge kysige, miks nii palju konnalaule ... eks eestlased mingi nõiarahvas on :D) kuni vene ballaadideni. Eriti võssotski lood. Aga ka "Tshjoorrnaja nootsch", mis tema esituses kylmavärinad peale tõi. Ja siis tõi ema tavaliselt akordioni ja mängis prantsuse shansoone vastu ja laulis "Lõket preerias"oma madalal aldil häälel. Ehh. Ja kui eelmisel aastal Ruben oma klarneti ka korda sai, siis oli täitsa mokas. Trummid ainult puudu. Njah, olid ajad, olid majad .. :) Elava muusika vastu saavad ikka väga vähesed asjad .. (mis sest, et mõned meist viisi ei pea, pereringis on see suht ebaoluline.) :D Mul on kurb, et ma heade sõnadega alati kitsi olen. :( Ärge kaua pahased olge, kui suudate. Tegelikult olete mulle kõik kallid. :)