*cuz life is a lesson, you'll learn it when you're through*

kividest me taskupõhjas me sõprus see otsekui kivist on vaid arvatav lähedus vihmadest-tuultest jäänd soontes paljuytlev ja vaikiv jahedus kuid kivi on kindel kui kalju ning liblikaid tantsib me rinnal särades kesk lainevahtu veereme tyhjaks jäänd rannal sa tahtsid kord saada mereks ja mina jääda su randa kuid meist sai peotäis kive mida rändur taskus saab kanda siin on mu sygis on armastus see või on ahelad polegi lõpuks vahet seal vaadata ette ja vaikselt naerda anduda öile kuni on aega siniseid silmi lõputult suudelda lamada heintes tähti vaadelda tantsida kuni tules on tallad sygis on seljas juustes on hallad kõik tuleb lõpuni kanda ja pisarais ära anda