tvisti ja hõõgveini

Tantsimine lõdvestab muudest maailma muredest.

Näiteks sellest, et tõsise püromaanina tegin eile Väikse Vanemuise kõrvale armsa väikse lõkkekese ... mul läks tõrvik käes sõna otseses mõttes põlema. Sander ja Marian olid mu kustutamise kiirabi. Rongkäik oli veidi alla mu ootuste .. aga ega neid ootusi väga olnudki. Laulsime seekord vaid erakordselt vähe.

Läksime Marianiga veel ülikooli aulasse kontserdile („Rütmide müsteerium“ ) - vat see oli yks igavesti vinge asi. Nautisime iga hetke, iga sekundit. Saksofonid, erinevad löökpillid, bass, torupill ja süntekas (sinna hulka veel videoinstallatsioon kahele ekraanile ja kultuurikolledzi tantsijad) - ma tundsin ennast nagu värvilises rytmide majas. Ehh. Kahju oli, et ruttu otsa sai. Ja et ainult vähesed mu tuttavad seda vaatama said tulla.

Õhtut jäi peale tantsimist lõpetama kaks filmi - "Ava silmad" ja moment "Siin me oleme"'st (sest Sander väitis, et midagi head on vaja vaadata, muidu ei tule uni enam sugugi ..) Nojahh. Magama sai mõni meist alles 6 paiku (ja ikka selleks, et 9 ärgata ja 10 tööl olla.)

Ma olen peagi lihtsas apaatia seisundis, kus kõigest ja kõigist on ykskõik. Ja ma pole kindel, kas ja kellele see hea on, aga sellele kaasaaitamine pole ka hea mõte.

Kui uni mind siin keemiahoones maha ei murra, siis ootab mind õhtul kontsert. Raju. Metal.

(ja Poslebala Ugalas, kuhu mind hetk tagasi kutsuti.)