*Habemik mees polegi mees..

.. leidis yks siledanäoline eeva riides naine polegi naine vastas karvane aadam*

pyha myristus, johnny b! Sind ma ootasingi. päriselt. sest mu kuul oli koos ja juhe takune. ma võtsin lauanurga raamatuid täis ja lõpuks lugesin ikka luuletusi, mis hilisemal raamatukogus käimisel sõrme jäid. Sina, johnny b, said minu õhtumusiks ja hommikukohviks, mu karedaks naeruks, mu luigemuigeks. aga une võtsid sa, kurivaim, ära :)

*Hea on täna

ja hea on homme

parem veel see

mis peale neid

hea on öö

ja hea on päev

ja parem veel see

mis peale neid

hea on mõte

ja hea on tunne

parem veel see

mis peale neid

ilus on mees

ja ilus on naine

kaunim veel see

mis peale neid*

Sa oled hea.

Sa oled mina.

ainult, et varem.

ainult, et parem.

harva tunnen sellist yhist hinge. kuni 'y' märgini välja :D kyynal põles klaasiga yhetasa. juuksed värvusid mustaks kui sysi. ma olen must-valge-hall. mu naeratus on kui punane päevalill. pead patja suruda ei saa. ei veel .. ! mu silmad on kui sinine tulekeel. lugemis-vaatamishimulised.

*(iseendale) Olnud nii on ennegi kui magab maailm siis valvab ööd poeet teeb tihti tänamatut tööd ja vahel häirekella lööb et ärkaks maailm kesk pikka pilkast ööd selga kuue ajaks ja saapad jalga saaks siis suure kaika võtaks ning julgelt öösse astuks põiki risti pimedusele vastu vihavaenlasele tao puruks vaenuväed nii ainult koitu näed ja ennast ylistada võid et sina koletisi lõid poeet las edasi sind valvab too loll sealpool head ja halba*

*ytle sekka oma sytitav sõna

ytle nii

või ytle naa

ytle ei

või ytle jaa

kuid ytle

ytlemata öeldes

mõtlemata mõeldes

eitamata eitades

jaatamata jaatades

oled limukas

ja jäädki seks*

harva neelan ma niimoodi raamatuid.

veel harvemini luulet.

fs oli veidi kylm minu jaoks. valgete kaantega raamat ehk rohkem kui 2004. valgete kaante esimene lugu jääb mulle kauaks meelde :) ja kirja mu arvutisse. 2004-ja jahedus oli pigem nagu sygisene briis.

aga kylm on niigi. nii igipalju, et see hakkas mind kokku suruma. ma olen oma sisemist tuld aasta otsa vaka all hoidnud. enam ei jaksa. ei taha. naljaks mõte tabas mind, kui läksin oma asju paljundama täna - ma tunnen juba mõnda aega muigamapanevat sisemist tuimust.

lihtsalt olemist.

lihtsat olemist.

aga ei soojust, ei lähedust. ma olen oma armastuse jõulukinkideks laiali jaganud, aga vastu sain seda vaid sellelt, kellelt alati. kellelt igavesti. emalt. ma armastan seda inimest kõige kiuste yliväga. emad on me (liikumapanev) jõud. olenemata sellest, kas see liikumine on siis edasi-tagasi või yles-alla. ma tahaksin, et ma ses suhtes kunagi ei eksiks.

aga teie, kes te arvate, et kõik tuleb iseenesest - arvake edasi.

seni ma jalutan toomel ja joon panges teed. ja vaatan täna õhtul konvendis filme (eelpool mainitud "hana-bi" ja "kikujiro") ja kuulan muusikat:

The Herbaliser - Take London

The Herbaliser - Something Wicked This Way Comes

hotel costes - vol. 1-7

---------------------------

raamat: "mina johnny b" (+)

----------------------------

film: "Kukulind"

mõistetamatult mõistuspärane. niivõrd kuivõrd saab sõjaaeg mõistuspärane olla.

2 meest ja yks naine. haritud noor soomlane, lihtne keskealine venelane ja nõiatydrukust saam. igal neist oma keel, kuid rahu ei ole.

pisarad on yhisest keelest. naer on yhisest keelest. armastus/seks on yhisest keelest.

kahed haavad see naine parandab. kahed haavad see naine lööb. kahed lapsed kasvatab yles.

mitu haava võisid lyya need kaks meest?

yksteisele?

shamaanitydrukule?

oli see otsustamatus?

oli see paratamatus?

austus või vajadus?

tänu?

teadmatus?

nii lihtne film ja nii miljon kysimärki.

tohutu inspiratsiooniallikas.

ehh.