miks minus ei ole kurbust ja miks ma ikka hämmingus olen

Hommik. Yhed suured ilusad silmad vaatasid mulle uniselt otsa ja mul oli kurk valus. (Ma olen angiiniga flirtinud juba piisavalt kaua. Nyyd jõudis vist kohale.) Suured silmad kysisid: "Mis on yldse elu mõte, ahh?" "Mhh? Ot. Ma tean. Ma kohe otsin sulle." Haarasin umbkaudu öökapilt Vonneguti ja sirvisin seda poole silmaga (teist poolt pimestas päike). "Ma kohe loen sulle ... ot.. :

"Rullkäterätiku kõrvale oli seinale midagi kirjutatud, ja nimelt:

Trout kobas taskutes, et leida sulepead või pliiatsit. Ta teadis vastust sellele küsimusele. Aga tal ei olnud, millega kirjutada, isegi mitte põlenud tikku. Niisiis jättis ta küsimusele vastamata, aga kui tal oleks olnud, millega kirjutada, oleks ta vastanud sedaviisi:

Olla Kõiksuse Looja silmad kõrvad ja südametunnistus, sa tola. "

Aga kui ma oleksin pidanud ise vastama ? See muutub, nagu ma isegi. Nagu mu päev. Nagu mu olevik ja tulevik. Ainult minevik on kindel. Elu on midagi tulist, mida ei saa paigal hoida, nagu verd, mis ahtates soontes voolab, see ryhib edasi ja võitleb allesjäämise nimel. Elu mõte? Elada üks päev korraga, mõtlemata minevikule, aga samas mäletades kõike, tehes seejuures kõik selle heaks, et oleks mäletada ainult head. Paremat. Parimat. .. sest see on see, mida ma teen .. Kas sellest vastusest võiks sulle kyllalt olla?