*mustvalge foto*

Juba mõned päevad tagasi sattusin tööl netilehtedel ringi seilates sellise asja peale. Ja avastasin, et mitmes blogis kohe on kommentaare või teksti ratastooli-Tiia kohta. Ning eneselegi ootamatult hakkas mul mälestustest yles kruvima väikseid laigulisi seiku.

Läksin mõtlikult koju, võtsin riiulist vana, pruunide nahkkaantega fotokarbi, mille sees oli posu mustvalgeid fotosid, ja sobrasin selle sees ysna syvenenult. Ei. Mitte midagi. Siis otsisin yles oma elu teise fotoalbumi (mitte selle, kus on pilte titeeast, igast asendist, tõsisest näost naeratuseni), mille sain kingituseks oma uuelt klassijuhatajalt tutipeo päeval.

Kui ma sain mööda neist piltidest, kus ma saan lasteaia viimasel peol endale uhke beeži ranitsa ja peotäie piibelehti, oma vanad joonistused (tohutusuure papka vahel) ning sinise vormimytsi (siis oli koolivorm veel :D), siis seal see oli:

Minu tutipäeva pilt. 12 noort inimest õues muru peal seismas, juuksed tuules lehvimas, ilusasti reas - 7 poissi ja 5 tydrukut. Sillaotsa Põhikooli 1 a. klass. Poistel valged lehvid rinnas, tydruktel juustes. Aga kellelt me need saime? Palju ma neid mäletan? Laulsime vist lõpetajaile ja endile - värskeile sisseastujaile, sama värsked fotoalbumid ja lilled peos. Pildistamise hetkeks olime vait ja naersime niisama. Meie selja taga aga istusid lõpetajad, uhked ülikonnad poistel seljas (ikka sinised, nagu vorm toona ette nägi) ning neidudel valged pluusid ning ruudulised seelikud. Hmm, miskipärast mäletasin ma neidudel lillelisi kleite .. ? .. mälu teeb vigurit minuga.

Priidu (mu tulevase klassivenna) õla tagant paistis naeratv päikseline nägu, lokid lehvimas tuules ja valge tutt vallatult yhel pool pead juustes. Siis me veel ei teadnud, miks teda süles (või koguni koos tooliga?) aktusele toodi. Miks ta käed tooli seljatoe taha pandi, ning miks ta oma peaga aeg ajalt kummaliselt nõksatas. Kyllap oli see päev meile endile nii ere ja teistmoodi, et me ei suutnud oma tähelepanu (ega kysimusi) tema pihta koondada/tekitada. Mõtlesime pigem, et kes kellega istuma hakkab ja kellel on ilusam kleit/kingad/põlvikud. Meid viidi saali ja klassidesse lõpuklassiga koos - käest kinni. Ja keegi ei pannud ehk tähelegi, et yhel lõpetajaneidudest väikest saatjat polnud. Aga ma mäletasin õigesti. Ma mäletasin!

Legend (tegelikult ju kyll tõsilugu) Tiiast - jalgadega kirjutavast tydrukust, kes ainult viitele õppis, 7 km kaugusel kodust koolis käis, ja muidu igati tubli oli - elas õpilaste seas veel kaua. Teda toodi meile kogu aeg eeskujuks, ning ähmaselt mäletan ka Kristat, tema yht parimat sõbrannat. Pidasin teda omal ajal kooli kõige kaunimaks tydrukuks :)

Tiia päriskodu ei ole minu kodukohast kuigi kaugel, 5 km vaid. Mõnikord näen ma teda bussis, silmad kissitamas päikese poole ja suu muhedalt muigvel.

Ohjah. Elu.

edit: Ahaaa! Õigesti mäletasin. Olid kyll lillelised kleidid, aga mitte tutipeol, vaid lõpuaktusel! :) Ja mis ma näen - minu lasteaia kallima (Janno Lilleberg? vist oli tema nimi nii ..) vanem õde on ka sel pildil! :D Ehh, memories. Pidime minema Jannoga koos esimesse klassi ja suurtena abielluma :D Aga ometi kolisid nad peale õe lõpetamist kuskile teise maailma otsa. Minu jaoks igatahes väga kaugele. Esimene sydamevalu + 9 aastat yksi pingis istumist. Andestage mulle mu muie siinkohal :7, aga nii veidraid asju meenutada vahepeal on lihtsalt vinge.

-----------------

film: "Ükskord Mehhikos"