*double damage*

hämmastav, kui ruttu jookseb kuul kokku, kui veel mõned tunnid enne kontserti ei tea, kas ja kui palju on raha, et yldse tallinnasse sõita ... esimese bändi kohta ei teadnud ma midagi ... läksin lihtsalt avatud meelega nende peade kohale rõdu peale kõõluma. see, mis mind tabas, oli vapustav. basstrummid, klassikalise muusika viisijupid, kitarrimyra (see viimane ei olnud poiste syy, helitehnik vist lihtsalt kruttis yle veidi). heli hyppas minust sõna otseses mõttes läbi. täna (pyhapäeval kell 2) leidsin sellise artikli: "Horricane'i muusika on raske ja veniv segu madalhäälestusega kitarririffidest ja skisofreenilistest kuid hoolikalt arranžeeritud meloodiatest, vürtsitatuna klassikaliste orkestri-instrumentidega. Death metal kahtlemata, kuid kindlasti selle žanri modernsem ja uuenduslikum väljendusviis. Muusika ei ole ülikiire, vaheldusrikkus peitub pigem rütmides." hm. amazing. see oli vahva. :) mõned minutid kõrvade rahustamiseks ja tossuga harjumiseks, ning seejärel oli lava No Big Silence päralt.

One by one we move the ground Everyone's turned into a hound Cuz hey everyone has to pay One by one we make the stakes Everyone's been greedy too afraid to fate And why when the target is sky Hey innocent angel Innocent angel Innocent angel Innocent angel We're on the hunt

Rrrrrrrrrrr:R - aplaus sellele uuele helimehele puldis! mu turjakarvadki tõusid selle peale pysti! "veel ja rohkem ... ," oli kõik, mis ma suutsin pomiseda. sulgesin silmad ja hõljusin mediteerides mööda rõdu ringi. liiga ammu käisin viimati sellisel kontserdil. sellise publiku hulgas. liiga ammu. >>ohkab raskelt .o0(olen paljust ilma jäänud ... tean tean) mu syda sai röövitud juba ammugi (jahh, röövija ise on teadlik :D), aga mõistuse pani seekord kyll kontsert pihta. mitte kauaks, ma loodan.