*jalutuskäik musta kassiga*

Tabasin hiljuti enda sabas käimas väikse jälitaja. Nime tal pole, õiget kodu ka mitte. Kummaline komme ootamatult kohale vajuda aga kyll. Minu ja inimeste vahelt läbi joosta, meid pisarateni tylli ajada, mind nutma panna, teisi karjuma panna. Hakkan ma tõesti muutuma? Jaheda ykskõiksusega suhtuma. Aga tema on ju kõigest kass. Ma ei oskagi teda syydistada ... ma arvan siiski, et me voodis ja meie vahel ei peaks ta magama. Meie juttudele ta ei peaks punkti panema. Mingu oma teed. * Kaks laupäeva järjest. Kaks päikselist laupäeva järjest. Kaks saatmist. Kaks toredat inimest. Rohkem ei .. Elavatest inimestest lahkumine on mõnevõrra valutum. Ei jää kipitama "mis oleks, kui" kysimust. * Isekus. Mis see on? Õelus? Ülbus? Enesekaitse? Laiskus? Täna ma tunnen, et ma olen olnud isekas. Sõbrana tahaks alati aidata, hea sõnaga või teoga, aga vist on liig saanud. Vabandan. --------------- Apocalyptica - Apocalyptica ( "I'm giving up the ghost of love In the shadows cast on devotion She is the one that I adore Queen of my silent suffocation Break this bittersweet spell on me Lost in the arms of destiny ...Bittersweet")