*Did you fall down? Why so shy? Nothing to be ashamed of, we all stumble from time to time.*

Ma avastasin ennast just venekeelse pealelugemisega J. Deppi vaatamast. "Secret window" on film, mille peal mu silm oli juba ammu, aga venekeelsest variandist ei osanud ma kyll und ka näha. Ma tahaks sellele õpetajale õlale patsutada (niimoodi - sõbralikult), kes arvas, et vene keel on minu jaoks piisavalt äge ja hea, ja kes suutis hallide juuste kiuste minusse sellest keelest midagi istutada. Tänud sulle, Veera Ivanovna. Päriselt. :)

Samas olen ikka veel "Geisha memuaaride" lummuse kytkeis. Kahisev siid, tasased sammud, vee naer kivide peal. Pisikesed punased huuled, mille kõrval kirsimarjad tunduvad mannetute rosinatena, taevasinised silmad ja nõtke kehajoon vaikselt vonklemas lehviku alt. Minu hing lahkus tasapisi selle filmi sisse ja roomas seal ringi, nagu purjus sisalik. Sinu riietel, mu sinisilm. Sul on õed ja sõbrad ja pere. Ja nad kõik on omamoodi sinu konkurendid. Jah, kas see pole meilgi nii? ..

*** Mameha: [in voiceover] Remember, Chiyo, geisha are not courtesans. And we are not wives. We sell our skills, not our bodies. We create another secret world, a place only of beauty. The very word "geisha" means artist and to be a geisha is to be judged as a moving work of art. *** Sayuri Nitta: She paints her face to hide her face. Her eyes are deep water. It is not for Geisha to want. It is not for geisha to feel. Geisha is an artist of the floating world. She dances, she sings. She entertains you, whatever you want. The rest is shadows, the rest is secret. .o0(.... ummm. puhas ilu. then silence came. enjoy the silence. mu blog omistab kummaliselt palju tähtsust visuaalsele "toidule" ehk filmidele. naljakas. njah. "kes teab, milleks see kõik veel hea on" - ytleb mu ema tavaliselt sellista asjade kohta.) Hiljem vaatasin yle ka "Corpse bride'i", aga see ei pääsenud geiša-filmi mõjudest yle. Kohe nii mannetu ja hall tundus eelmise kõrval, et ... ma ei mäletagi sellest muud midagi. My bad. ------------ Viimasel ajal on mul tunne, et kõik see maailm ajab mind vahelduva eduga infarkti piirini. Niimoodi "tuleb?/ei tule?" positsiongis pidevalt oma rinnust kinni haarata ja mõelda, et nojah, kohe ongi kõik, sest õhku ei jaksa enam hingata, seda peab mulle sisse lykkama (labidaga?) - mis nad arvavad huvitav, kaua ma jaksan? Aga neil on muidugi põnev. Elul siis. Istub seal puu/majaserva/kõnniteekivi/bussiukse/msni akna/töölaua/voodi/konvendi ukse taga ja muudkui itsitab. Ja kui parasjagu ei itsita, siis nutab. Ma arvan, et ma peaksin rohkem magama. Just. Magama. Ja ignoreerima provokatsiooni. Homme on jälle päev.