*kultuur teeb*

Jätkuvalt kultuuritsyklis. Kõik tegevused mahuvad "joone alla". film: "Alfie" (2004) selle võrdlus raamatuga ning varem ilmunud filmiga. "A cockney womanizer learns the hard way about the dangers of his actions." - Kogu filmi mõte yhes lauses. Raamatusse mahtus õnneks rohkem. Minu nädalavahetus möödus seega eri sorti Alfie'de seltsis. "Alfie" tõlkija (Valda Raud) kommentaarist raamatule: "Ma kirjutasin Bill Naughtonile, kelle "Alfie" siin laineid lõi. Selle kaanega oli niimoodi, et kui raamat sai tõlgitud, pakuti seda ühele meie naiskunstnikule illustreerida. Aga tema ei soovinud, ütles, et ta nii roppu raamatut ei illustreeri. Siis pakuti seda Villu Tootsile. Toots hõõrus käsi ja tegi kaane. "Alfie" ei ole ropp raamat On naljakas ja amüsantne, kuid tegelikult tõsine, kergemeelsust tauniv teos." Filmiööl konvendis olid vaatamisel: "Must kass, valge kass" - imeline, naerutav, kerge, sydamlik, hea film. Kiideti selle filmi muusikat, ning tõesti, syndmusi vaadates hakkas jalg rytmile iseenesest kaasa tympsuma. "Moslem"- Usutyli kõige pisemas inimringis ehk perekonnas - yks vend kristlane, teine moslem. Yks vend vang ja joodik, teine tõsine töörygaja. Ema syda ei oska õieti kummalegi poole hoida (või õigemini - hoiab mõlemaid nii hästi kui oskab). Segased kombed viivad peagi tylide ning kaklusteni ja kaugemalegi veel .. Mu kallimad on minemas Riiga, "Jevgeni Oneginit" vaatama. Kutsusin naljaviluks Ardit kah kaasa. Et mine tea, ehk tulebki, sest mööda kylgi jookseb ooper harva maha. Aga tõsilugu on, et veel ei tea ma isegi, kas olen sinna minemas või mitte. Teater :D "Piibel kahe tunniga" - kerge, kuid siiski mõtlemapanev, tänapäeva naljadega pikitud lõbus tykk, mis kunagi teleriekraanidele peaks tulema, sest kaamerad vähemasti vilksusid saalinurkades ja mikrofoniga onu sebis ees edasi tagasi ringi, nagu oleks tal kirbud sussi sees. Sepo Seeman, mu alatine lemmik, ei vedanud mind seegi kord alt. :) Indrek Taalma paraku jäi veidi liiga välja pildist (kuidas öelda teisiti - ei mahtunud oma rolli sisse päris hästi ära?), Raivo E. Tamm ja Sepo sulasid rohkem kokku. Pusin kava taga olevat ristsõna teha ja vaatan, kas saan selle valmis kiiremini, kui kaks tundi. Spikker on kõrval. (Vihje: nahkkaantes köide.) Veel yks teater - "Palju õnne argipäevaks". Tuli see muidugi telekamasinast ja alguse magasin ma tänu maiteamissusserdamisele maha. Aga tykk oli vinge. Kunagi selle reklaami etv-s nähes mõtlesin, et seda võiks ikka päris teatrimajas ka vaadata, aga laiskloom oli siis minusse parasjagu pesa teinud. Parandan ennast jõudumööda ja vaatan järele. Ja varasem võlg, mis samamoodi sai ilma alguseta ära vaadatud - "Pianoola, ehk mehhaaniline klaver" - kirglik, meeliköitev, venepäraselt temperamentne lugu. Oehh. >>aplaus saalis poogen.ee on ära surnud kuhugi. Mul on tunne, nagu ma oleksin sellega seoses midagi väga olulist kaotanud. Mu luuletused on nagu kirjad. Kui need ära kaovad, siis .. siis on kirjad kadunud. Minu mineviku link tulevikuga. >>uriseb vaikselt Minu tänusõnad ja vähemalt yks soe kallistus Paabule, kes lubas mulle (taaskord) oma fotoaparaati (koos eelnevalt valmis plõksitud pardipiltidega), et ma saaksin ka seda talve mingis võtmes enda jaoks jäädvustada. Ähvardavad siin, et kevad tuleb & everything. Jäädvustan eelkõige jääd. Kui see veel alles on. Võiks ju? Ja selle nädala sisse jäi veel yhe näituse avamisel käimine koos Ruuduga ning ohtrad kohvikud, öised ehmatamised ja vigurdav õhtune jäärajasõit otse päikesesse. Ja veel yhtteist, mis olemuselt alguses suured ja olulised probleemid olid, kuid hiljem siiski pisimuredeks taandusid. Mul on surnuväsimus. Ja kallihäda. Ja peavalud. Ja kohvimyrgitus. Yksindust enam ei taha. Ei jaksa. Aitab. Puhkan nyyd kommersiks ennast välja.