* "jälle ärkan karjatusega, aga mu hääl ei pääse minust välja" (unenäoblog)*

kõige väsitavam on näha yhel ööl kahte kummalist und järjest. hästi tobe on neid hommikul mäletada ja veel tobedam on otsida tähendusi. enamasti neid ei leia. sedakorda siis "kadunud asjade otsimise" uned, mis sujuvalt päriselu matrix'iks yle läksid: 1) ma sõidan bussiga maanteel. lörtsi on sadanud ja tee on libe. maa on õhkõrnalt valge, umbes nagu esimese mahasadanud lume ajal. yritan tukkuda, aga ei saa. sõiduk tõstab kiirust ning vänderdab tee yhest servast teise, kuni lõpuks (kuidagi loogiliselt) maandub kohutava jõmaka saatel pystloodis kraavi. ma ei saa haiget, kuid esimese asjana asun oma asju otsima, et bussist kuidagi välja ronida. olen oma kohalt ära kukkunud kuhugi bussipõhja, ning ei mäleta enam, kus ma enne istusin. inimesed liiguvad aegluubis bussist välja, aga mina rahmeldan ja otsin tulutult oma kotti. buss on suur, kahekordne (stiilis trt-tln ekspress). mingil hetkel avastan inimesi elutult kahe korruse vahel rippumas ja karjatan .. 2) ma olen haiglas ja mul on käes kimp võtmeid. ma tean, kus on minu võti ja milline on minu palat, aga sinna mul pole asja. olen nimelt täiesti kindel, et panin oma asjad ema palatisse ja otsin nyyd võtmeid (just nimelt kaht võtit, kuna tal on miskipärast kaks palatit), millega uksed lahti saaks. käin terve korruse läbi, seisatan iga ukse juures, inimesed vaatavad juba imelikult, aga ykski uks ei avane. (kahju, et mul pole numbrimälu, ma kindlasti võidaksin lotos vms, kuna numbrid olid selgelt näha.) istun nõutult ning väsinult ooteruumi pingile ja minu kõrval lähevad tylli kolm meesterahvast - yks neist oli turske, kiilanev, umbes neljakymnendates härra, yhe välimust ma ei mäleta ja kolmas nägi välja nagu pisikest kasvu pikajuukseline Frankenstein (pange nyyd kokku kandiline pea, nurklik õudukas nägu ning pikad juuksed). minu kõrval seisev medõde, kes neile automaadist kohvi valab, rahustab mind "nad on hullud, aga muidu heatahtlikud. viga nad sulle ei tee." naeratan, aga miskipärast ei usu teda hästi. kiilakas mees tuleb minu juurde, kykitab mu ette maha, ja hakkab minuga rääkima: "kui vana on isa?" "?" "sinu isa .. " "umbes 55 .. mis siis?" yhman tydinult vastuseks. lai naeratus vajub mehe näole ning tema käsi annab mu paremale õlale ilge litaka: "tule mulle ära, ahh!?" " .?.. " kogun ennast veidi ning paiskan onule valjuhäälselt näkku kõik, mis ma temast arvan ... nii põnev, nii põnev oli järgmisel päeval kahekordse bussiga tlnast trtusse sõita, tukkuma jääda, ja mõlemil korral rahutult oma kotist kinni haarata, kui buss ootamatult suvalise koha peal tee pervel seisma jäi. minust paremal, rida tagapool, istus yks kiilakas mees, ja luges raamatut, vaadates vahepeal põgusalt yle heledate prillide. "kurat," mõtlesin ma, ja tulin Hurdas maha.