* ma ei taha öelda "ei" *

ma ei armasta hommikuid, mis näevad välja nagu vettinud vatitekid. kuidagi rõske ja lõdisev on neis ringi joosta (justnimelt joosta, et vihm mind kätte ei saaks). ja kui asju peaks olema kaasas veel rohkem, kui need kaks kätt, mida yldjuhul saaks taskusse peita, siis on asjalood päris nutused. mul on kodus olemas kaks vihmavarju - "heatuju"-erepunane ja "lihtsalt-mugav-kaasas-tassida,-sest-tal-on-nöör"-sinine. ja siis kui sajab, ei võta ma neist kumbagi kaasa, sest loodan ikka ja alati heausklikult, et vihm saab kohe-kohe läbi.

mul on Võsu-häda ja homme on päikesevarjutus, mida tõenäoliselt ei näe, kuna neli päeva jutti lubas kallata nagu oavarrest.

mul on kõik saapad eranditult (korraga) pensionile jäänud ja varsti, väga varsti, võiks olla nii kuiv, et ma saaksin hakata kandma oma armsaid kingi. või botaseid. või midagi.

ratas nutab nurgas, aga ma ei luba teda enne välja, kui ta on rattatohtri manu jõudnud. viimati tal krõbises ja lõrises miski kyljes. kui see miski pole vahepeal kyljest ära kukkunud, siis on seda võimalik korda teha.

ma peaksin minema silmaarsti juurde, sest ma ei suuda enam mõnedel inimestel ning asjadel vahet teha. kahtlustan lyhinägelikkust. või siis liiga vähest (või hoopis rohket) entusiasmi.

ja verd pean ma jõudma ka andma ... mis meenutab mulle, et õde tuleb kaenlasse võtta, sest seltsis on segasem pärast poolkaamelt kodudeni tuigerdada.

ma ei saa isegi mitte aru, kas mind on vallutanud pessimism või optimism. :S

optimist ytleb - maru hea aasta tuleb, maru hea kevad tuleb, kõik tuleb hea. ää muretse. :)

pessimism ytleb - kõik jääb täpselt nii nagu on. punkt.

või on see realism?