och toober .. po rine .. vich maane

Ilm vesistab minu eest. Hing on täis. Pea on tyhi. Tuju on hea. Ahi on soe. Lõputult lihtlauseid, sest teisiti ei viitsi täna.

Homme saab merele. Peab saama! Lihtsalt kõlkuda ja loksuda eikellegimaal/eikellegivees, õiendada kajakatega ja laveerida osavalt mööda teistest "-maalastest". Siia otsa joriseb yhe veikse bluusi:

she gotta nasty reputation and a talent for sin she's the kinda trouble - i like to be in i wanna be her lover - i wanna be her slave she's the kind of woman makes me wanna misbehave she said "i'll give ya what you want boy - but let's make it understood if ya wanna be bad - ya gotta be good" she says "there'll be no lyin - no foolin' around no seven day weekends - no nights in the town" she said "that's the way i want it - that's the way it's gotta be if yer lookin' for trouble - better get it from me so get on your knees boy - and do what you should if you wanna be bad - you gotta be good" (bryan adams)

"surnud meest" lugedes mul kortsus kulm.

ahhh... jahh. oli kord yks mees. W.Blake. tema luulet though ei taha ma siinkohal enam liputada. liiga isiklik, tõsine, sydames ja mujal urgitsev. hoopis teine asi kribises mõttes, kui riia mäel yle ristiga platsi tatsasin täna. keegi seletas sydame pooltest. mina tean kolmeosalist näiteks. ja homme/ylehomme lähme me selle kolmese bandega helsingisse ja moos :) pirukatega (kohupiima ja liha). termostassis aurab kuum kohv ja une peletamiseks yyrgab midagi klappides. varsti panen käest shakespeare sonetid ja yritan syveneda teistesse töödesse. liiga palju ilu tapab silmad, liiga palju head on peagi myrk. harmoonia kõlgub (vist) kusagil vahepeal. "good girls go to heaven, bad girls go everywhere .." ilus, lihtne kiri, mis tikitud ~80 aastase Cosmopolitani memme diivanipadjale. kes selle iganes välja mõtles, tal ei olnud aimugi kui lähedal on ta tõele.

jäävesi - sadas alla tehes kõik kummaliselt rahulikuks :)

.o0 (kes kannatab, see kaua elab. kes kaua kannatab, see elab ?)

"Kulla Helsingi, tulen sind laupäeval vaatama. Pane palun pizza ja soojad pirukad valmis. Kuum shokolaad ka, kui võimalik. Eestis on valus. Kui teaks, kust see valu tuleb, teeks terveks. Ehk sul on rohtu? Sygis, minu maiteakuimitmes-armastus, on natuke nugadega vehkinud. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab, ytles keegi mu meerikamaal olles. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab, ytlen ma siinses sygiseses vihmas seistes. Keskurat selle kulla yldse välja mõtles? Sõnaga - tulen, kui kutsud. Kati."

HAPPY BIRTHDAY !

Just niimoodi, käps lokis ja karjuvalt valel ajal, sadas 22. oktoobril mu postkasti synnipäevaõnnitlus. Seda, et mu Florida perekonnas kellaaeg minu Eesti kodust mingi 7 tundi maas on, teadsin ma kyll, aga et neil seal juba 22. november on vahepeal kätte jõudnud, see oli mulle suureks uudiseks. Lugesin õnnitlust nii ja naapidi ("Meie kalender ytleb meile, et Sul, Kadri, on täna sünnipäev!") ega osanud midagi mõistlikku sellega peale hakata. Kas öelda neile, et läks sutsu nihu? Või pista taskusse ja tänada viisakalt? Või mis vahetki seal, kui iga päev olen niikuinii õnnelik, et elu just selline on, nagu on.

minu aknast paistab

peale sygise veel viis kollast vahtrapuud, 11 põldu, mõned mustad kassid (mõned kirjud kassid), männimetsatukk, pilved-pilved-pilved ja mõned täitsa raagus oksad. Kunagi varem tundus sygis siin äärmiselt nukker, külm, kõle ... aga praegu on ta kõige ilusam aeg ever. Koolitöö raames ja iseendale loen hetkel Grimmide muinasjutte. Vajalik kraam. Yxindus kannab kuskil kaasas plaati, mida olen juba taga hakanud igatsema. Suured tänud tegijale, Madisele.

põhjendamatult hea

on mõnikord maalt linna jalutades teest eemal tiigil näha luiki. Halle ja valgeid. Kõnnin tihti klapid peas, rytm hyplemas yle nina - nii ka seekord. Õhtuhämarus tõi mulle tydruku. Ilusa. Ta on paljudeni jõudnud, aga see ei häiri mind. Tema juuksed on nagu suvi ja tema silmad on nagu vesiroosilehtede peegeldus veel. Võibolla sellepärast ta mulle meeldis ja meeldib, et meenutab suve, mida mul peaaegu polnud.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Üleloomulikele ideedele hetkel ei pretendeeri.

päeva (õigemini öö) kysimus :

KES kaitseks mind selle tohutu sõnadetulva tagajärgede eest, mis mu seest viimasel ajal lakkamatult välja purskab? Nii nõmedalt siiras, ilus, hea, lääge, sõbralik, imal ja filtreerimata. Naeratusega. "Nad on su paksu naha seal meerikas ära söönud!" nähvas yks sõber. Ju siis. Seal pole paksu nahka õieti vajagi, sest solvamiste ja ahistamiste eest on karmid karistused. Yxindus, mu hää sõber, toimib kui kraadiklaas - mida kylmemaks ta oma sõnavõtus muutub, seda kindlam on, et ma olen liiga palju rääkinud. Kirjutanud. Kuidasiganes.

Kuigi olen uhke oma päevasaavutuste (kandmiskõlbmatu - tähenduses siis 'liig lyhike' shoti seelik ning poolik aleksandrikook) yle, on mu nooremal vennal martini' l siiski alati tuline õigus - "Maailmarevolutsiooni seisukohalt, kidi, ei oma see (mida sa tunned, teed, ytled vms) mitte mingit tähtsust." (Kehtib ka kõige eel/ylevalpoolöeldu kohta.)

pärast suve mõnikord on nii ..

... et ootad ja ootad äikest ja teda mitte ei tule. Vaatad igatsedes taevasse ja lunid silmadega, et, nohh, tule juba ... ootan ju. Tirid tagihõlmad koomale ja lõdised vaikselt teeservas pingi peal. Riidesse ennast ju panna ei oska, sest ei ole õieti ei kylm, ei soe. Lõpuks lööd käega ja hakkad hoopis lund ootama. Selle puhul on vähemalt kindel, et ykskord ikka tuleb. Ja tagi vahetad välja sooja mantli või palitu või sulejope vastu. Ja taevasse enam ei vaata vaid jood hoopiski kohvikus sooja kakaod või kuuma shokolaadi.

Päeva saavutus - astroloogiline kaart. Täitsa oma pisikeste kätega joonistasin valmis (mis sest, et arvuti ekraani pealt, printer oli ju tuksis). Ainuke viga - värvide suhtes ei jõudnud kuidagi otsusele ... Kas sinine peaks olema vesi ? Või pigem õhk ? Tuleb vist mynti visata ... Kahte sinist vildikat ka ei ole.

Tänane tarkusetera tuleb jalgrattameestelt - "Peaga tuleb mõelda, mitte pedaalidega!"

mõnikord tormates kohutava kiirusega vastu oma sõpradele..

.. avastad rõõmsa/veidra üllatusega, et maandud vastu jäätunud plekkämbrit. Tunned, et syveneda kuidagi ei sobi, aga päris niisama ka asja jätta ei taha. Ja nii sa kutsud selle tilkuva ämbri endaga sooja teed jooma. Ja saad korvi. Saa sa siis aru. (yleyldine hämming)

"Õppidaõppidaõppida", ehk see, mis mul juba esmaspäeval plaanis oli, aga alles neljapäeval teoks sai. Peaaegu. Mõtted kipuvad IKKA VEEL hajevile, siiapoole ja sinnapoole piiri. Suuresti seetõttu, et mind oodatakse tagasi. Ja mis mind siingi kinni hoiab? Juba teist nädalat jutti kuulan GNR'i ja isu täis ei saa .. kummaline.

kui sa seisad kogu aeg sama koha peal ..

.. siis miski hetk avastad, et maailm liigub. Ja aeg seisab. Seepärast käisin padukiiresti paari päevaga Tallinnas. Ma armastan Eestimaa sügist. Midagi nii värvikirevat on raske välja mõelda. Ja külma tuult ja kiirustavaid inimesi. Ma ise tunnen, et ei saa enam paigal seista, juunikuu reisuhoog muudkui pillub mind Eesti eri linnade vahet. Mingeid erinevaid ideid sellest kiirest retkest, ilmselt lähevad järgimisele trips-traps-trull meetodil: *Tallinnasse elama järgmisest kevadest ? *Tallinnasse õppima, seekord IT kolledzhisse ? *Tagasi Chicagosse alates märtsist ? (very unlikely, but still .. )

Mmm .. ideid on veel, aga ülejäänud neist on üsna isiklikku laadi.

"Take me down To the paradise city Where the grass is green And the girls are pretty Take me home"

Keegi ei mäleta sind, Guns 'n ' Roses. Kummaline.